Maal vanaema juures

Pühapäeval alustasime bussisõitu Manjimup’i, mis kestis 5 tundi. Kahjuks ei näinud sõidu jooksul mitte ühtegi känguru, kuigi ma nii lootsin. Aga ma ei kurvastanud ka üldse, sest üllatuseks nägin hoopis asju, mis ehk veelgi rohkem rõõmustasid. Lehmi, lambaid, kitsi, hobuseid ja heinarulle! Lisaks on maastik siin üsna sarnane Lõuna-Eestile. Madalate põõsaste ja hallika kuivanud maa asemel, nagu oli Perthi ümber, on siin roheline muru ja kõrged puud. Mul on ausalt tunne, nagu ma oleks juunis kuskil Eestis maal. Leidsin mingi puukuhja ka, sellest võiks minupoolest vabalt lähipäevil Jaanituli saada.

Igatahes... Manjimup’i tuli meile vastu päkapikumütsikeses Bec, kes on meie farmi juhataja. Ta elab ise ka siin koos oma pere ja koertega ja sellepäras jäi mulle algul mulje, et tema on farmi omanik. Aga tegelt ei ole vist. Muidu Manjimup’i linnake ise näeb minumeelest veits välja nagu suur Kose bensiinijaam.

Sattusime siia õhtusöögi ajal ja meile pakuti samuti süüa ja veinigi. Esmamulje on igatahes tore. Elame siin mingis kuudikeses, mis on natukene suurem kui voodi. Ja teate! Ma alles nüüd tänu sellele sain teada, kui olulist rolli mängivad minu elus servad! Siin kuudis ei ole mite ühtegi serva!!! Isegi mitte aknalauda! Kuhu panna näiteks telefon? Aga klaas vett? A mis tavaliselt juhtub, kui klaas vett, telefon,  ja näiteks läpakas ka, on kõik kõrvuti põrandal? Ma ei taha teada, mis juhtub. Telefonil ei ole siin levi nagunii tegelt, aga äratuskellaks ikka kasutame ja Huns mängib kossumängu sellega. Ja töö ajal kasutame seda makina. 

Töö muideks on siiani (kolmas päev sai just läbi) päris mõnus olnud olenemata sellest, et eilse päeva lõpuks hakkas korraks nutuvõru ümber suu kiskuma. Täpsemalt siis seetõttu, et lõigume õunapuude oksi mingite näpitskääridega ja need on vist võrdlemisi nürid, niiet villid olid kätel juba esimese tööpäeva esimese tunni lõpuks. 4 tundi lõikusin parema käega, siis sai see liiga valusaks ja järgmised 4 tundi lõikusin vasaku käega. Teisel päeval olid mõlemad käed nii haiged, et pidin kasutama lõikumiseks kahe käe jõudu (ma ei saanud isegi pistikut ise seinast tõmmatud enam). Valusad ei olnudki villid, vaid peopesa ja pöialde kondid. Käed läksid paiste ja ainuke asi, mida ma vabatahtlikult katsusin oli klaviatuur, et Solitairet mängida (meil ei olnud siis veel netti ka). Õhtul viidi meid korraks „linna“ poodi ja ostsin sealt ühtlasi ka mingi musklikreemi. Tänaseks olin juba karastunud ja töötasin terve päeva parema käega, ei teind teist nägugi. 

Aga muidu on töö ausõna mõnus, isegi liiga palav ei ole olnud. Veel. Kuulame Hunsi taskust mussi ja lõigume. Vahel teeme mingit tööhuumorit stiilis ’vaata, ma olen Njuuton’ jne. Pausid on ka mõnusasti jaotatud nii, et alguses töötame 2,5 tundi, siis töötame 2 tundi ja 15 minutit, siis töötame 1,5 tundi, siis tuleb viimane paus ja peale seda jääbki aint 1 tund ja 15 minutit tööd teha. Kui väga palav ilm on, siis pauside ajal saame ujuda, siin on paar kaevatud tiikjärve  (oletan, et nendest võetakse kastmiseks vett?). Kuna me elame siin kohapeal, siis me võime ujuda millal iganes ja vesi paistab lausa läbi, täna käisin uurimas. Ja ühe tiigi peal on haned. Tõesti noh, nagu maal vanaema juures. 

Lisaks meile elavad siin kohapeal veel ka 2 prantslast Ben ja Ness. Nendega koos kasutada on meil dušš ja köök. Siiani tundub, et saame hakkama. Köögi- ja dušihoone on samasugune plekist kuut, nagu meie tubagi, ainult et suurem. Ja kui ma eelmise elukoha kohta veits virisesin, et prussakovid on köögis, siis nüüd ma tahaks oma sõnad tagasi võtta, kuna siin kohtusin ma hoopis vingema prussakaga. Läksin köögist midagi võtma, vaatan, ohhooo milline lahe hiigelprussakas! Mõtlesin, et puhuks teda väheke. Selle peale ehmatasime mõlemad, sest tegelane alustuseks liikus oma jalgadel ülihelikiirusel sinkavonka ning seejärel läks lendu! Ja lendas ahju. Miks just sinna, ei oska öelda, aga lendav prussakas on igatahes vastikum kui mittelendav. 

Ben ja Ness töötavad ka meiega, ainult et Ness nikastas oma kaela ja on nüüd 2 päeva hoopis ’kodus’ kangeid valuvaigisteid söönud ja pilves olnud. Lisaks nendele töötab meiega siin veel 6 või 8 eestlast. Ütlemata toredad on nad. Kui ma peale seda nö jõulupidu konsulaadis ühe tüübi pärast hakkasin siinseid eestlasi veits kartma, siis neid ei karda ma üldse. Jube sõbralikud ja mõnusad J Lisaks neile töötab siin veel hunnik pilukaid. Nad ei pidanud ingliskeelest midagi aru saama ja meie ei saa nendest ka aru. Ega ei ole nendega suhelnud ka, jagelevad pigem omavahel. Ainult ühe korra tõmbas keegi teiseltpoolt puud oksad eest ja piuksus ’HELOOO’. See oli kõik.

lõputu nuudel

varad

jaanituli

Part tuleb töölt koju "Hani, I'm home!"

ujumisjärv

ujumisjärv, vaade 2

Töö ootab

Asjad on jõudnud nüüd niikaugele, et me sõidame pühapäeval 350km lõunasse, kus ootab meid farmitöö! Õunafarmi tädi teataski eile, et kohe kui paberid vormistatud saame, siis võime tööle tulla. Paberite jaoks saime paroolid ja kasutajanimed, millega sisenesime kusagile online-koolituse lehele. Pidime lugema mitmeid lehekülgi, seejärel vaatama 3 videot ja tegema vastusevariantidega testi. Lisaks peame veel välja printima 3 lehte, need täitma ja Manjimupis kontorisse andma (Manjimup ongi see linnake, mille lähedal too farm asub). Sõidame sinna ja farmi juhataja (oli vist) tuleb meile bussijaama järgi ning paigutab farmi. Elamine hakkab tõenäoliselt kohapeal olema, seal pidi enamvähem elatav olema. Ma ei saanudki aru, mis see siis tähendab täpselt. Praeguse maja kohta on ka paljud öelnud, et räämas ja vana, aga need ütlejad tõenäoliselt ei ole kunagi Tartus üliõpilased olnud. Mina tunnen ennast siin küll peaaegu nagu palees.

Sealt, kuhu me esmaspäeval kandideerisime öeldi ära. Mis on tegelt jumala hea, sest ma ei ole dilemmades eriti osav. Ja nüüd mulle tuli meelde jälle, mis tähendab kui asjad loksuvad paika. Midagi sellise tunde taolist, nagu siin viimased kuuaega on olnud, tundsin ma lühiajaliselt Euroopas hääletades ka. Nii kui autost maha pandi, valdas tunne et enam ei võeta mitttte kunagiii peale ja siia me jäämegi. Tegelikult oli seda tunnet iga kord u. 10-15minutit, sest kauem me ei oodanud kunagi. Ja siingi öeldi meile ju, et tegelt on täiesti okei kui töö alles 1-1,5 kuu pärast saate.

Asukoht on ka Manjimupil hea- see on üsna kõige rohkem lõunas, kui üldse olla saab ja kuna siin on asjad tagurpidi (põhjas on soojem kui lõunas) siis loogika järgi kõige jahedam piirkond. Suvel väljas töötamiseks ilmselt üks parimaid paiku Austraalias. Ja noh see jahe muidugi ei tähenda, et vahel 40 kraadi ei võiks olla. Ma ei kujuta ette, mis Karrathas saanud oleks. Seal on neil talvel ka palav... Aa, ma tean küll. Siseruume ja rohkem raha oleks saanud. A mul on suva vist.

Igatahes on meil nüüd viimane Perthi nädalavahetus tulemas. Kui ilm lubab, siis läheme homme King's Parki ja teeme lahkumisistungi. Viimased vabad päevad siiski...
Täitsa naljakas. Kuigi mul on kokku 7-8 aastat töökogemust, siis viimased 2 aastat ei ole ma tööl käinud. Alguses saab harjumisega kindlasti higi ja pisaraid, aga ma täitsa ootan juba.

Esmaspäeval olen kindlasti juba targem ja jutt ei põhine enam nii suures osas oletustel, kui praegu. Ma ei saanud aru, mis teema selle netiga seal olema hakkab (mingeid token'eid tuleb osta? Mis need on?), aga kuidagi mõne uuema uudise siia vast ikka kirjutada saab ükspäev. Ja kuna meil ei ole autot, siis lukustume sinna farmi täitsa ära- isegi telefonilevi jaoks peab kõndima 15min. Söögi ostmiseks sõidutatakse meid u. 2x nädalas linna poodi ja linn on umbes Saku suurune. Algul lubas meid sõidutada too eestlane, Hendrik, kes ka seal farmis töötab ja meie eest kõvasti kostnud on (megatänksid siinkohal!!!), aga tal läks nüüd auto katki kahjuks. Meie õnneks lubas farmitädi meid ise sõidutama hakata.

Mida vähem linna, seda rohkem kannatab säästa. Sest ma tõepoolest tahaks tulevikus Indoneesias või kusagil sealkandis ära käia. Lisaks näen ma nüüd äkki kängurugi, kasvõi bussi aknast.

Saime Hunsi sõbra Mäkssssiga ka kokku eile

Jõulupidu

Kuna meil on siin majas juba peaaegu juured alla kasvanud ja midagi eriti teha pole olnud, siis täna otsustasime minna Eesti jõulupeole, mis toimus konsulaadis. Osavõtutasu oli 10$ ja selle eest saime igasuguseid kartulisalateid ja praekapsast. Isegi ühe seibi verivorstist.
Enamasti olid seal vanema generatsiooni tegelased, 1 tädi oli lausa 98. Oli ka nooremaid, mõni toredam kui teine. Ühte hakkasin pelgama, kuna tema esimesed sõnad saabudes olid stiilis 'mingi kohe näha et eestlased, kõik on vait' blabla. Oli seltsiv tegelane küll, aga selline tõepoolest keskmine eestlane. Nokamütsi ja mesimummuprillidega äss vend. Nad olla isegi majja võtnud elama teised eestlased, kellelt küsivad siis topelttasu ja ise elavad tänu sellele tasuta. Ma ei usu, et minu südametunnistus mul sedasi käituda laseks. Aa no muidugi nahui, tulebki lohku tõmmata kõiki, kes ei ole mina ise! Tubli mees.

Üks teine tüüp oli märgatavalt mõnusam, pakkus isegi et viib meid autoga koju. Tõigi ja lubas hiljem tagasi tulla, niisama verandale hängima :)
Üks tädi rääkis meiega veel, tema oli siia tulnud aastal 1950. Ütles, et tal küll suur farm ei ole, aga vahel 1-2 päeva ehk siiski abilisi vaja. Võttis meie numbrid ja lubas helistada, kui abi vaja.

Ma võib-olla juba mainisin, aga meil on esmaspäeval üks töövestlus. Vajatakse paari Karrathasse, see on kaugel põhjas, troopikas. Töö oleks õnneks siseruumides. Mina saaks baaridaamiks ja Huns bottleshop'i... Mis see siis Eesti keeles on? Pudelipood? Alksipood? Igatahes... midagi seal vabal ajal teha ei oleks ja farmipäevi ka ei saaks, aga siiski MIDAGIGI. Ja praegu oleks midagitki hädasti tarvis. Töövestlus on Perthis kell 15 päeval ja see annab alust oletada, et enne meid on ka veel hunnik soovijaid.

Õunafarmitädi, keda me julmalt pommitasime meilidega ei soovinud alguses üldse vastata eriti. Lõpuks saatsin enda meili pealt kirja stiilis 'me teame küll, et me oleme tõenäoliselt maailma kõige tüütumad eestlased, sest see on juba meie mitmes kiri, aga me oleme ikkkka veeeel saadaval' ning sellest kirjast oli abi niipalju, et meile vastati. Öeldi, et praegu ei võta me kedagi juurde, aga võib juhtuda, et järgmise nädala keskel juba võtame ja paluti kolmapäeval uus kiri saata. Jejejee. See õunakas oleks muidugi muhedam, sest selle eest saaks ka nö farmipäevi 2. aasta viisa jaoks. Samas elu on õpetanud, et kindel ei tasu olla absoluutselt. Kui eestis tööintervjuul sa ikkagi enamvähem aimad, kas läks hästi või halvasti, siis siin koheldakse sind nagu võitjat ja käitutakse nagu just sind koguaeg otsitud ongi! Aga tegelt ei helistata sulle kunagi. Siiski olen seda meelt, et naeratavale inimesele on hulga lihtsam ennast tõestada, kui mängida morni inimese ees klouni ja loota, et äkki talle meeldib ja kunagi naeratab isegi vastu. Siin ei paista olevat ka seda debiilset 'õpitud küsimused, õpitud vastused" süsteemi töövestlusel, mis toimib Eestis. Võimalik samas, et olen lihtsalt loll ja ei tea seda ning tänu sellele ka töötu endiselt :D Igatahes on mulje jäänud, et probleem seisneb siiski auto puudumises mitte õpitud vastuste mitte-esitamises.

Teaadaanne!

Tegin blogi layout'i nüüd väheke ametlikumaks

No tere jälle!

Eelmise posti vastukajast võin järeldada vist, et kõlas jube nukralt ja masendavalt? Tegelikult on meil peale 13 paki kiirnuudlite (mis on siin jube heaaad ja sööme meeleldi) ka veel kartuleid ja vorstikesi ja isegi küpsiseid ja saia jne.
Tavatsesin Hunsi aegajalt Hunswurstiks kutsuda, kuna bratwurst on tõenäoliselt tema lemmiktoode maailmas ja oo imet, siin poes müüdakse HunsaWurste! Söönud veel pole, aga loodame parimat, sest tegelikult on seni igasugused vorstikesed seebi maitsega olnud. Ja ka paljud muud asjad... Samas on siin häid asju ka. Näiteks morss ei ole lahja vesilurr vaid tõeline kummikommimahl ja mangod on küpsed! Ma Eestis arvasin, et mulle ei maitse mangod, aga tegelt polnud ma lihtsalt küpseid saanud. Ja piim, oo, piim! Piim on siin rasvane!

Niiet tsilläks, emme-issi, vähemalt 1 nädala peaks veel üürigi makstud saama! :D

Rotid

Me leidsime ühe tuttava tuttava, kes töötab õunafarmis ja nüüd ootame sealt mingisugust vastust. Juba mitu päeva. Väidetavalt abikäsi seal vajatakse, aga kui farminaine kuulis, et meil ei ole autot, siis muutus ta murelikuks. Tuttava tuttav oleks nõus meid farmist 2x nädalas toidupoodi sõidutama, kui bensuraha klappida ja seda sai mainitud farmitädile ka, aga eks täna ilmselt selgub, kas sellega nõus ollakse. Natuke kurb hakkab juba, sest enam ei ole bussiraha ka, et kesklinnas käia... Selle nädala üüri saime makstud vähemalt. Farmi kohale saaks koos tolle tuttava tuttavaga nädalavahetusel, aga enne oleks vaja teada kas meid sinna soovitakse üldse. Seega pöidlad pihku palun. 

Hunsil oli sünna eile, tegin hunniku kartulisalatit, juustukooki mida väidetavalt tegi Carmela Soprano oma kallile Tony'le ja joonistasin talle pelikani. Saame salatit kaua süüa (võib-olla, sest see on tegelt liiga hea), kuna külalisi polnud kuskilt võtta ja onu ise polnud sellest vist isegi huvitatud peale seda kui tuli sms tema ajutisest töökohast kus öeldi, et ära enam tule üldse. Õnneks meil on 13 pakki pappnuudleid ka.

Uurisime veidike siin autojuhilubade tegemise võimalusest. Põhimõtteliselt oleks vaja vist lihtsalt kedagi, kellel on vähemalt 4 aastat sõidustaaži. Aga aega võtaks see kõik siiski üle 6 kuu, kuna alguses on vaja teha learner's permit (vist) ja siis mingi eksam. Seejärel võid pool aastat juhtida autot, kui staažikas autojuht kõrval istub ning siis teha uue eksami. Peale seda saab ilmselt juba üksi sõita vahtralehetaolise asjaga. Maksumuse osa jäi mulle endiselt arusaamatuks.

Kogumishullusele kalduv majavanake hankis veel ühe diivani

Salat, täitsa õige maitsega

Full-body massöör ja striptiisitar

Käisin Garden City Shopping Centre's ükspäev CV-sid pakkumas. Eriti ei tahetud, taheti pigem managere ja sellised vähe bossimaid inimesi.
Uitasin seal ringi rahulikult ja ühel hetkel pöördus minu poole mingi tõmmu mees, kes eemalt nagu rääkis midagi (võib-olla ei rääkind ka tegelt) ja käitus nagu mul oleks prügi näos või midagi... Väga kaval! Sekundiga olin haardes, millest ükski vähegi viisakas inimene poleks ennast vabaks rabelenud. Hoidis ühte kätt kinni, jõllitas suurte silmadega otsa, rääkis mingist Uusmeremaa imetaimest ja samal ajal demonstreeris mu käte peal sellest samast taimest tehtud koorivat kreemi ja tavalist kreemi. Õnneks küsis ta mingil hetkel, mis ma siin teen. Vastasin, et olen töötu. Tänu sellele muutus haare veidi vabamaks. AGA oma töötaja discounti pakkus mulle ikka (väidetavalt tema nime mainides saaks ma 1 kreemitotsiku 150 dollari asemel 75-ga), kirjutas oma nime ja tel nr. kaardile ja andis mulle. Toppisin selle kausta, kus olid mu CV-d ja selle tegevuse käigus kiskus Zik (nii kirjutas ta oma nimeks nimekaardile) ühe CV endale ja hakkas õpetama, kuidas ma kuhu midagi kirjutama peaks. Samal ajal lendas kohale juba teine mees, punapea, kes oli väga veendunud, et ma tahan nendega koos tööle hakata. Pakkusin, et ma olen sellise pähemäärimise jaoks liiga arg. Punapea arvas, et see on siiski väga hea, Zik olevat ka väga arg olnud alguses (lubage naerda! Näidake mulle palun ühte türklast või kedaiganes sealtpoolt, kes on arg! Zik oli küll Iisraellane, aga niipalju kui mina näinud olen, siis igasugused tõmmunaadid on kõige pealetükkivamad ja häbivabamad kauplejad üldse!). Igatahes ma ei võtnud pakkumist vastu, sest palka saab müügi pealt ja ma usun, et ühes nädalas müüks ma keskmiselt 0 hirmkallist imekreemi.

Eile vastati ühest kohast, kuhu ma CV olin saatnud 10 päeva tagasi ja kutsuti vestlusele. Käisin. Töökuulutuse nimi oli shop-assistant/massage-therapist (eelnev kogemus ei ole vajalik, kuna nad õpetavad ise sobiva kandidaadi välja), seega väga ahvatlev. Käisin kohal hommikul ja selgus, et süsteem on järgmine- 3 päeva töötad tasuta mingis hiina poes ja teed ränka füüsilist tööd (raskusastme testimiseks anti mulle kätte 10kilone riisikott ja öeldi, et see on kerge ja selliseid raskusi peab tassima hommikust õhtuni). Ränk füüsiline töö on selleks, et teha sind massööriks olemiseks piisavalt tugevaks. Pärast seda kolme tööpäeva otsustavad nad, kas nad üldse soovivad SIND massööriks (CV-dega taidlevaid noori naisi oli seal peale minu veel küllaga). Kui soovivad, siis õpetavad sind välja (kursus muidu pidavat maksma 5000$ ja olema igasugustes koolituskeskustes väga nõrgal tasemel). Kliendid olevat enamasti keskealised, või veidi vanemad, Austraalia ärimehed, kes olenemata sellest, et õnneliku lõpuga massaaž on keelatud, kipuvad ikka natuke liputama ja ekstra-näppimist küsima. Tunnipalk 15$... Noo ma ei teaaaa...

Üks natuke naljakas asi juhtus eilegi. Huns oli ise minu kontoga töökuulutuste lehel ja leidis kuidagi kahtlaselt hea tasuga pakkumise. Baaridaami koht tunnipalgaga 35$. Ainukeseks tingimuseks, et peab kandma politsei või haiglaõe või mingit muud taolist kostüümi. Tavai, kandideeri! Tavai, kandideerin! Hiljem avastasime, et kumbki ei olnud märganud sõna 'costume' ees sõna 'brief'. Noh ja täna saadeti vastus, et minge lehele blablabla ja kui ikka sobib, siis saatke viimatine foto endast ja telefoninumber. Tegemist siis kõige harilikuma stripiklubiga. Vist jääb ära.

Andreas ise muidu on veidike kurb praegu, sest seda töökohta mis tal oli, ikkagi vist ei ole ja oli asendustöö + eilne, selle nädala viimane asenduspäev läks halva ilma nahka. Palka on siis oodata heal juhul 4 päeva eest ja oleme alguspunktis tagasi- mõlemad töötud.

Ilm oli kole jah, suur tuul ja selline harilik torm, et prügikastid lendavad ja nii. Ainus erinevus eesti tormidest oli see, et päike enamasti siiski paistis ja isegi kui vahepeal veidi tibutas, siis päike ikkagi paistis. Ja tuul puhus. Ja prügikastid lendasid.

tundmatu kahe otsaga loom

emmede südamerahuks

Redbacki ämblik EI TAPA lehma, kuigi mõned seda väidavad ja need, kes väidavad tahavad niisama kollitada. Üleüldse on teadaolevalt läbi Redbacki surma saanud ainutl 14 inimest ja mitte ühtegi surma alates 1956ndast aastast, mil leiutati vastumürk. Aastas saavad hammustada arvatavalt sajad kuni tuhanded inimesed ja vastumürki vajab neist vaid 20% (muide mesilase kätte sureb aastas u.10 inimest) seega pole tegu väga surmava ämblikuga. Mu enda loogika ütleb, et Redbacki vastu on samuti võimalik allergiline olla (nagu mesilastegagi) ja seljuhul ehk tõesti vajatakse vastumürki. Siinse majaomaniku jutust ma sain aru, et tema vastumürki ei soovitaks, kuna see teeb olemise veel kehvemaks ja pikemaks ajaks (mitmeks päevaks, kuigi kohutav valu, paistetus, oksendamine kestaks muidu kuni 24 tundi). Võtsin teema üles, kuna Huns olla näinud tööl nende pesa. Ise olen seni ainult ühte kuivatatud sisalikku näinud murul.

Paharet Punaselg

Täna on kole ilm ja vaene onu läks märgade riietega tööle, sest me pesime liiga hilja riideid ja need ei kuivanudki ööga ära. 

Paha laps

Täna olen ma halb laps olnud. Lubasin endale ja teistele, et lähen Garden City Shopping Centre'sse CV-sid jagama, aga juhtus hoopis nii, et mul läks uni ära kui Huns ärkas (5 ajal ommikul) ja tänu sellele magasin sisse, ehk ei jõudnud kella 11se bussi peale ja kui kella 13 bussi peale tahtsin minna, siis avastasin, et mul ei ole väikest raha (isegi automaadist saab aint viiese ja kümnese paberraha eest pileteid) Noh, vabandusi leiab. Nüüd on süümekad ja saadan CV-sid läbi vana hea gumtree.com'i. Ausõna homme lähen bussi peale.

Enne Austraaliasse tulekut soovitan...

... teha ära load ja õppida selgeks amet!!!!!!
Keevitaja või juuksur, vahet pole, mõlemit vajatakse. Sada aastat baristakogemust ei tee ka paha.

Reedel kandideerisin hambaarsti õe kohale. Kandideerisin ja siis vaatasin, et see on väga lähedal ja mõtlesin läbi astuda. Hambaarst Anna oli väga sõbralik ja näitas mulle ruume ja korraks jäi mulje, et äkki lähebki õnneks. Unistasin juba sellest, kuidas ma tööle pean ainult 10minutit jalutama ja saan siis raha eest igasugu orke pesta ja inimeste suust verd imeda, aga ei teagi nüüd, Anna lubas teada anda aga pole seda teinud siiani.
Siin majaiirlased lubasid mingi piimafarmi kontakte küsida muidu ka, aga sinna saaks alles kunagi tulevikus, kui saaks. Eks ma homme üritan CV-sid jagada kuskil kaubanduskeskuses jälle, jõuluperioodiks ehk vajatakse inimesi juurde. Hunsi tööga võib ka olla nii, et ta on kõigest Elari asendaja kui Elar koolis peab olema, aga mulle paistab, et Elar on üsna harva tööajast koolis.

Reedel käisime jälle grillimas siin jõe ääres. Sellised grillid on kohapeal olemas, et vajutad aint nuppu ja viskad vorstid peale, täitsa tasuta. Ma kujutan ette mis seisukorras oleks taoline paik Eestis. Üldse siin on jube puhas kuidagi ja vaikne.

Eile nägime huntsmani ämbliku ka korraks. Ämblik on suur, aga ohutu. Selline on onu Huntsman. Ei kartnudki väga kuna suure ämbliku hirmukoolituse sain ma juba kunagi varem Männikul ka, kui toas seina pealt mu jala suunas jalutas selline ämblik. Ja seljal jalutav prussakas on nagunii iga kell rämedam kui eemal jalutav ämblik.

Ega teate siin ei juhtugi eriti midagi väga huvitavat. Võin veel fooride kohta nii palju öelda, et lisaks imelikule vilkumissüsteemile teevad nad ka sellist imelikku kõrget PIUUUH! häält, nagu filmis kõlab kui keegi läbi padja kellelgi ajud sodiks laseb püssiga.

Ükspäev käis siuke Iibis aial turnimas meil

Poistega poodi

Lilla puu, väga levinud siin

Vot selline grill- vajutad nuppu ja kõik. Ja näete kui puhas jah? Enda järelt ongi viisakas koristada

Meie kodujõgi. Eemalt Perthi kõghooned paistavad

No ei lähe korralikult see essa lõik, vastik blogiasi

Ma võib-olla unustasin mainida, et lisaks kanadele, kahele kassile, merisigadele ja konnadele vanntiigis elavad meil köögis ka täiesti harilikud mustamäe prussakad. Ei häirinudki algul eriti, sest nad on ainult köögis ja sest tuleb leppida asjadega teatud olukordades! Tegelt selgus eile õhtul, et nad ei olegi ainult köögis vaid nad jalutavad minu palja selja peal ka, kui ma parasjagu voodis Süvahavvat vaatan. Aga tuleb leppida asjadega teatud olukordades! 

Sel ajal, kui Huns oma proovipäeva tegi, kandideerisin mina jälle töökohtadele. Kandideerisin mingisse juustufirmasse ka, kes soovisid 6-ks nädalaks juustupakkijat. Helistati Jobshopist, et tere, te kandideerisite, et tulge palun läbi kontorist. Kõndisin siis 40minutit rongi peale, maksin rongiraha, läksin kontorisse. Sealt öeldi, et aa, autot pole jah, okei, kahju, võite koju tagasi minna, sest hommikune vahetus algab kell 7 hommikul ning ühistransport siis ei sõida ning 20km jalgrattaga tööle sõitmiseks on liiiga palju! Läksin sama targalt rongi peale ja kõndisin veel 40minutit (äkki peaks mainima siinkohal ka seda, et täitsa palav ilm oli. Üle 30 kraadi). Ühest koristusfirmast helistati ka, aga kuna mul jällegi autot ei ole, siis nad mind ei soovi.
Eile käisime koos CV-sid jagamas siin enamvähem kodu lähiümbruses (koos selles mõttes, et Huns jõlkus niisama kaasas, tema ei jaganud midagi). Mõni koht võttis CV ja lubasid teada anda, kui kedagi vaja, aga hetkel ei vajata ja ühes kohas anti täita blankett küsimustega stiilis kui vana oled, kaua siin oled olnud, kui kaugel sa töökohast elad, palju sa eelmises kohas palka said. Kirjutasin, et 10 000 estonian money. Loodetavasti ei viitsi nad mingi ajaloolise raha kurssi arvutama hakata, sest päris ma saingi võikude meisterdamise eest 10 000 EEKi, hehehe.

Ühe eriti tobeda liigutusega sain eile veel hakkama. Nimelt käisime jalutamas jõe ääres taaskord ja igaks juhuks võtsin fotoka seekord kaasa (noh, et äkki Hunsil tuleb pelikan jälle). Pelikan ei tulnud, aga ilus päikseloojang tuli küll. Tegin selle taustal kummituspilte ja olin väga rahul endaga. Kodus hakkasin neid arvutisse toppima ikka samamoodi, et ctrl+A, ctrl+C, ctrl+V aint et seekord mõtlesin, et võiks ctrl+C ja ctrl+V vahel kohe DELETE ka vajutada, et mis ma ikka pärast eraldi kustutan neid. JUBE HALB MÕTE OLI!!! Selgus, et ma ctrl+C-d vajutasin liiga õrnalt... peaaegu et üldse mitte. Tegi sama välja nagu poleks vajutanudki. Põhimõtteliselt ühendasin ma fotoka arvutiga vaid selleks, et siis läbi arvuti fotokast pildid ära kustutada. Niuts.

Tahtsin veel seda öelda, et maailm räägib nagu oleks Austraalia naised jube paksud. Tegelt ei ole. Ma küll ei näe, et siin paksud oleks... Ja valgusfoor käib vastiku süsteemiga- kui meil põleb roheline ja hakkab siis hoiatavalt vilkuma enne punaseks minemist, siis siin on sekundiks roheline ja ülejäänud aja vilgub punane. Ma saan iga kord miniataki keset teed, kui punane vilkuma hakkab. Ja kuidas ma siis aru saan millal päris punane on? 
Ning kui ma kõnniteel oskan juba vasakul käia, siis teid ületades vaatan ikka veel kõigepealt vasakule. Minu õnneks pole suburbis autosid eriti sõitmas. Nii mõeldes oleks võib-olla isegi ohtlik, kui ma Eestis tehtud lube omaks ja nendega siin sõita prooviks. 

Sokivaba vesi

olematu töö

Niipalju, kui ma seni neid tööpakkumiskuulutusi olen vaadanud, siis selleks et tööle saada pean ma omama autot ja juhilube, olema juunior (vanuses 7-18) või puudega... Paraku olen ma vana, lube mul pole ja piisavat peetust vist samuti mitte. Meestel oleks vist kergem, sest mingeid müüriladujate kuulutusi on 5x rohkem kui muid.
Hunsi proovipäev lükati ka edasi kuna homseks anti tormihoiatus, lubatakse 35 kraadi ja 60% tõenäosusega vihma. Vihma tahaks küll näha, täitsa huvitav oleks korraks.
Paar tundi tagasi me korjasime maast sidruneid, neid kasvab inimestel ilutaimedena (vist) hoovides.
Ja tasuta sidrun on teretulnud kuna banaanikilo näiteks maksab poes 18 dollarit. Alla 5 dollari on üldse raske midagi osta- võipakk 5 dollarit, sai 5 dollarit, kleit 5 dollarit...

Ma ei soovitaks kellelgi siin paljajalu murul käia, võibolla on asi ainult minus, aga iga kord kui ma unustan ennast ja plätudeta murule jooksen, saan kahetseda ja tallaalune on pinnuline või mingeid väikseid okkaid täis. Siis õhtul jälle niutsun ja kisun välja neid. Ja päris raske on õppida murul plätudega käima, sest muru on salakaval ja näeb eemalt väga pehme välja.

Tuvide asemel on siin paksud valged papagoid, kes kisendavad nagu käiks baarikaklus maas või puuotsas ja vareste asemel elutsevad siin määgivad rongad.

Ratas võiks olla, sest tegelt oleks siin suburbides rattaga väga mõnus ringi sõita ja jõgi on lähedal ja jõeääres oleks kindlasti ilus joosta, kui aint viitsiks joosta. Vihkan jooksmist.

ok, ma saatsin nüüd u. 20 cv-d (poole kohaga pakkumised, kuid parem kui ei midagi) ja et oleks helistatud mulle homme!

Paneme nüüd nats punki ja raiskame peremehe netti, sest me niii väga tahame Süvahavvat järgi vaadata. Kui südametunnistust jätkub, siis vaatan Meie aasta Siberis peale

Huns nägi oma lemmiklindu jälle, suur tore pelikan

Elu edeneb

Eile kolisime telgist tuppa. Maksame toa eest 200 dollarit nädalas, aga samas on nett, vesi, elekter jne tasuta ja lisaks on Hunsil homme proovipäev, seega kui joppab siis hakkab üks meist veits palka saama. Ise üritaks ka ikka kuhugi pressida ennast... Kuigi ma lubasin endale kunagi, et ma ei hakka enam mittteeeee kunagi klienditeenindajana töötama ja veel vähem toitlustuses, sest ma niiiii rämedalt vihkan seda lihtsalt, sest ma olen seda juba liiga palju teinud ja ma olen nagunii jube kehv teenindaja, eriti arvestades seda, et siinne klienditeeninduskultuur on ikka väga tasemel (no ausalt kõik on koguaeg rõõmsad ja sõbralikud) ja minu tavaline nägu on ju kuri (kuigi ma tegelt kuri ei ole) ja mul on jube keeruline naeratada kui klient muna on ja minu inglise keel on üsna pudikeele sarnane... siis tundub, et hetkel erilisi muid valikuid ei ole kui kandideerida mingitesse kohvikutesse/restoranidesse. Ma koristaks palju parema meelega kui teenindaks kliente.

Telgis oli päris naljakas magada kohati, sest telgi taga oli vanni suurune tiigike kus elasid väga isased ja emased konnad ja laulsid sekslaule. Lindistasime seda telgist isegi ja ühest tegin pilti ka. Väike näide konnadest Soundcloudi lisatud.

Alfakonn ja järgmises lingis tema sekslaul

konnakeste sekslaulud

Pühapäeval käisime King's Parkis istumas. Sealt avaneb uhke vaade Perthi kõrghoonetele ja muidu päris mõnus paistis, ainult et Perth on samuti ossilinn ja iga natukese aja tagant peatus meie selja taga järjekordne diskopalli ja tümakaga, näiteks roosa, purjus tibisid täis limusiin. Ja üks neiu jooksis kisendades endasuuruse fallosega ringi näiteks ja ründas sellega korraks isegi Hunsi... Päris labane värk. Mitte et ma selle suure fallose peale armukade oleks või nii :D

Vaade pargist

Huns, taustal vaade pargist

Fremantle's käisime ka, see on Perthi osa mis asub mereääres. Tahtsime randa minna, aga olgugi, et eelmisel päeval oli 31 kraadi siis sellel päeval oli vastik külm tuul ja käisime hoopis meremuuseumis, kus oli sama külm, sest normaalsele temperatuurile ei oska konditsioneere keegi eriti sättida vist. Tänu sellele oli muidugi antarktikateemalist väljapanekut väga tõetruu jälgida. Ja ühe tädiga sain ka tuttavaks tänu sellele, et külm oli. Tudisesime seal siis kahekesi ja ootasime kuni Huns laevad vaadatud saab. Tüdrukutel oleks seal natuke igav olnud, sest Fremantle's olid vist ainult poiste muuseumid... Mootorite- ja laevade- ja vanglamuuseum. Meremuuseumis olid mõned topised vähemalt... ja loomad mulle meeldivad ja topised on loomadega üsna sarnased.

Kapten

Spetsiaalselt Viire tervituseks tehtud foto HUSKYST!

Te kindlasti vaatate, et oi osav paigutus nende tekstide ja fotodega, aga ma võin julgelt öelda, et see blogiproge või misiganes asi see on, on nii värdjas segane solk ja ma ei saa midagi aru eriti. u. 50% on kogemata paigutund siin ja ülejäänud 50% õnnestus kogematast normaalseks paigutada.

See pole e-riik, see on kanariik!

Ei saa jätta virisemata teemal internet. See on igatpidi täiesti piiratud, ehk saad osta netipulki või netiga telefonikaarte, aga mahud väga väikesed (400-500 mega) ja kaardid kallid niiet ei mingisugust Süvahavvat või Meie aastat Siberis või youtuubi... rääkimata millegi alla laadimisest. Muidu nagu ei tekkinudki väga vajadust midagi alla laadida, sest Huns ju tassis oma terast kõvaketast kaasas, ainult et see läks ka katki. Transpordi käigus tõenäoliselt. Ikka mõnus tassida katkiseid asju. Aga on õrn lootus vähemalt materjal sealtpealt kätte saada.

Ühel päeval tegime endale pangakontod ja teisel päeval tegi Andreas ka endale telefoni, et tõmmake kõne peale +61 457 315 663 ja mulle ka +61 450 446 943. Ühel pruugib rohkem levi olla kui teisel.

Kolmandal Taneli juures oldud päeval otsustasime tema soovituste järgi minna AussieJobs’i tööagentuuri, tema sai sealt mingi tehasetöö(?) omal ajal. AGA me läksime hoopis loomaaeda! Sest AussieJobs on suletud kolmapäeviti!

Neljandal päeval läksime jälle tööagentuuri. Seal ees kohtasime eestlasi, kes soovitasid meil kella 15 ajal tagasi tulla kuna nemad olla ka eelmisel päeval kell 10-15 järjekorras vahtinud. Läksimegi minema siis, hankisime viisakleepsu passi ja suvitasime niisama pargis. Ilm muide on nüüd täitsa mõnus küte meeldivate iilikestega. Ilmast veel rääkides, või täpsemalt austraallastest, siis nad on palju võimsam pingviinrahvas kui eestlased. Sest kui meie tudisesime sallides ja mütsides olid nemad ikka T-särkides. Ulme. Ja naised käivad IGA PÄEV ülikõrgete kontsadega! Tööl ka! Topeltulme! Vaesed inimesed.
Noh ja igatahes kui me kell 15 uuesti agentuuri läksime pidime tõesti ootama vaid 30min umbes. Mingeid häid uudiseid sealt muidugi ei saanud, väidetavalt on igasugune harvesting läbi siin ja... raske uskuda veits samas. No äkki tõesti SIIN on läbi, aga SIIA me nagunii ei taha, kuna viisapäevad lähevad kirja alles siis, kui olla linnast eemal mingid teatud kilomeetrid. Helistasime mõnedele farmeritele ka kuid tulutult.

Viiendal päeval, ehk eile, lahkusime Taneli juurest Elari juurde. Järjekordne lahke eestlane, keda ise ei tundnudki varem. Saame siin telgis magada paar päeva. Telk on suuuuuur ja hoovis on kanad! Muide Tanelil elas ka ukse kõrval kana. Vist on tegemist kanariigiga.
Elar ise tegeleb siin aiandusega ja lubas uurida, kas äkki saab Hunsi kampa võtta. Ühtlasi rääkis ta seda ka, et tõenäoliselt me absoluutselt ei taha suvel farmis töötada, eriti kuskil 900km lõuna pool, kus muidu hetkel võibolla oleks tööd- pidi liiga raju küte olema. Hetkel seega natuke mõtlesime (rõhutan – NATUKENE mõtlesime), et võibolla veedaks suve hoopis siin kuskil Perthi kandis suvalisi töid tehes ja hakkaks oma viisapäevade pärast muretsema alles märtsis või nii, siis kui enam kõige hullem palavus ei ole.

Elar üürib tuba ühe uusmeremaalase juures Perthi lõunaosas. Härra Warren ise on endine politseinik ja väga sõbralik ja jutukas jällegi. Andreas rääkis temaga poliitilisest olukorrast Fidžil ja Iisraelis ning pedofiiliaskandaalidest Katoliku kirikus. Härra sõidutas meid ka kohalikku poodi ning näitas kätte tee randa. Väga üllatav oli see, et Warren otsustas hakata Andrease kadunud raha jälgi ajama, sest siin pidid ausad inimesed teinekord ka palja sularaha leidmisest teada andma (keegi oli leidnud 15000 taala paberkotis). Seega ta kirjutas info üles ja pidi helistama kuhugi. Ega meil erilist lootust muidugi ei ole, et keegi selle raha kuhugi leiunurka toimetas.

Täna oli juba väga soe, eestlane hakkas higistama. 31 kraadi vist. Käisime siin lähedal jões (vist on jõgi, aga kuidagi liiga soolane jõe kohta – pigem merelaht äkki, mis kuskil jõega kokku saab) ujumas, nägime rannast ühte väga toredat pelikani. Nüüd lebame telgis kuumusest rammestunult, hakkame tomatisuppi keetma varsti ja lähme King’s Parki hirvepildiga õlut jooma (ainuke õlu, mida siinmail joonud oleme, nimeks Toohey’s Dry, aga mõlema eestlase sõnul parim, mis siis on – 39 taala kast e 24 pudelit).

Kuna toimetaja sõrmed hakkasid ka sügelema, siis lükkan käima mängu -  kes ära arvab, milline (millised?) osa on Andrease enda kirjutatud, saab postkaardi näiteks. Kui Pääslane võidab, siis võin 2 maxima kleepsu lisaks saata, hommikul rahakotist leidsin.

pildil Üks väga tore pelikan  

Tervitused Pleerile

lahke Tanel

Lahke Courtney ja väike kiskja George

Arusaamatu aktsioon

Meie ajutine maja ja kanad

Elar :)))

Kersna on oma pingisaatega ikka eriti kaugele jõudnud

Merekoletis ründab paati

Legomees vedeleb

PERTH 10.11.12

1 asi loksus paika. Kui ma siin ohkisin, et objekas on jura, siis hommikuks oli mul mul õige objektiiv täiesti olemas! Erik oli öösel mu blogi lugenud ja ulatas meile ärgates mingi enda canoni objektiivi. Tal lihtsalt olevat neid 2 tk. Tänks Erik! Ma saan nüüd päris pilte teha :)

Järgmised lennukid olid tõesti palju suuremad ka kui Estonian Air'i mudellennuk, aga istmevahed siiski umbes sama kitsad. Kahtlustan, et süüdi oli asjaolu, et tegemist oli Malaysian Airlines'iga. Nad on ju seal nii tillukesed... ja 1 Hunsi jalg rippus taas vahekäigus. Õnneks me oleme omavahel tuttavad ja võisime jäsemeid valimatult üksteise territoorimil sirutada.

Perthi lennujaamas tervitas meid härra tolliametnik Mark Noormets, kelle isa emigreerus siia aastal 1948. Küsis, et kuidas teil economyga on seal, et jube palju eestlasi tuleb siia. Vastasin, et s***.

Aa muide siin ei ole/olnud üldse soe. Väidetavalt oli saabumise hetkel 22 kraadi, aga sedamoodi ei tundunud üldse... pigem nagu 10-15. Hea, et Hunsi ema mulle villase salli kaela pakkis, sest ühtlasi võtsin ma Eestist kaasa ka nohu, millele siinse ilmaga lisandus kole köha.

Tasuta bussiga saime international airporti, kust läks buss linna. Ütlesime bussijuhile, et meil oleks vaja saada sinna William street'ile ja bussijuht ütles, et teeb mingi ringi ära, kus me saame 2sekundit vaadet nautida ja siis edasi liigub Williamist mööda ja teatab meile kui õiges kohas oleme. Vastutasuks selle lahkuse eest kaotas Huns ligi 350$ vist bussi, mis õnneks moodustas üle poole tema eelarvest. Seega hostelisse saabusime üsna sünges meeleolus ja jõime ära ühe Ballantine'si, mille kaasa olime võtnud.

Hommik oli taas helgem. Ikkagi meie aastapäev ja pohmelli ka ei olnud ja ... kuni küsisime veel üheks ööks tuba ja hostelimees ütles, et sorry düüdid a kõik voodid on täis. Jätsime kotid sinna mingisse hoiutuppa ja plaanisime loomaaeda minna. Selle asemel tegime mulle hoopis telefoninumbri ja raiskasime läpaka aku kuskil turistipunktis meeleheitlikult couchsurfi requeste saates ära, sest oh üllatust- täis ei olnud mitte ainult meie hostel vaid KÕIK Perthi hostelid! Tuleb välja, et mitte ainult meie ei taha Austraalias pirni korjata.
Kui rahakaotus veits muserdas, siis kodutuks jäämine enam mitte nii palju. Pigem hakkas naljakas, et kui pepusse saavad asjad veel minna? :D Siin saab tänaval magamise eest muide trahvi ka... ja ikka jube külm oli ikka.
Aga siis meenus, et Joosep R. rääkis septembris midagi oma lahkest tuttavast, kes ka Perthi kandis tegutseb ja enne aku nulli langemist jõudsime talle hädakirja kirjutada. Niisiis mitu tundi hiljem, umbes südaöö paiku olime me kesklinnast 40(?)km eemal Midlandis ja suures soojas voodis. Peremees Tanel ja ta pruut pakkusid lahkesti, et võime kindlasti mõned ööd siin veeta kuni nende sõbrad Melbourne'ist tagasi saabuvad :) Tänks Joosep, tänks Tanel, tänks Courtney!

Maja on siin selline, kus on ümberringi hobused ja kutsikas toodi täna ka (kes ööseks pesuruumi paigutati ja seal nüüd papagoi häälega nutab - loodetavasti mitte terve öö, sest pesuruum on juhtumisi meie toa kõrval. Üleüldse teevad siin linnud loomade hääli ja loomad lindude hääli minumeelest). Ja siin lähedal on sellised mäekesed, kus me jalutamas käisime. Üldiselt hetkel on palju rohkem paradiisi tunne kui eile, täna päeval hakkas isegi palav! ja nüüüüd pildiaeeeg!

Po ootab bussi, taustal Saksa arvutiteadlane Johannes Hannoverist

hosteliruumike

Ootame pitsat, 11.11.11 aastapäev ;)

selline tore väljak, näitab filmi ja annab tasuta netti 

rongisõit Perth - Midland

ei olegi nii palav

Maadeavastaja pulgaga

see oli 1 väga järsk mägi väga põnevate sinkavonkaliste pidurdusjälgedega

siin keskel peaks olema 1 papagoi

kiivas

maadeavastaja avastas rongi

tutvusin ühe päikseprillidega hobusega

 harilik Austraalia veemadu

Perthi kõrghooned

legomees ka külmetab

legomees rõõmustab, soe on

Estonian Air'i lennuk jäi jälle peale

Mäekesed

Jõeke oli ka. Millegipärast on peaaegu kõikide Hunsi tehtud piltide nurgas mingi veider vorstike.