Ma võib-olla unustasin mainida, et lisaks kanadele, kahele kassile, merisigadele ja konnadele vanntiigis elavad meil köögis ka täiesti harilikud mustamäe prussakad. Ei häirinudki algul eriti, sest nad on ainult köögis ja sest tuleb leppida asjadega teatud olukordades! Tegelt selgus eile õhtul, et nad ei olegi ainult köögis vaid nad jalutavad minu palja selja peal ka, kui ma parasjagu voodis Süvahavvat vaatan. Aga tuleb leppida asjadega teatud olukordades!
Sel ajal, kui Huns oma proovipäeva tegi, kandideerisin mina jälle töökohtadele. Kandideerisin mingisse juustufirmasse ka, kes soovisid 6-ks nädalaks juustupakkijat. Helistati Jobshopist, et tere, te kandideerisite, et tulge palun läbi kontorist. Kõndisin siis 40minutit rongi peale, maksin rongiraha, läksin kontorisse. Sealt öeldi, et aa, autot pole jah, okei, kahju, võite koju tagasi minna, sest hommikune vahetus algab kell 7 hommikul ning ühistransport siis ei sõida ning 20km jalgrattaga tööle sõitmiseks on liiiga palju! Läksin sama targalt rongi peale ja kõndisin veel 40minutit (äkki peaks mainima siinkohal ka seda, et täitsa palav ilm oli. Üle 30 kraadi). Ühest koristusfirmast helistati ka, aga kuna mul jällegi autot ei ole, siis nad mind ei soovi.
Eile käisime koos CV-sid jagamas siin enamvähem kodu lähiümbruses (koos selles mõttes, et Huns jõlkus niisama kaasas, tema ei jaganud midagi). Mõni koht võttis CV ja lubasid teada anda, kui kedagi vaja, aga hetkel ei vajata ja ühes kohas anti täita blankett küsimustega stiilis kui vana oled, kaua siin oled olnud, kui kaugel sa töökohast elad, palju sa eelmises kohas palka said. Kirjutasin, et 10 000 estonian money. Loodetavasti ei viitsi nad mingi ajaloolise raha kurssi arvutama hakata, sest päris ma saingi võikude meisterdamise eest 10 000 EEKi, hehehe.
Ühe eriti tobeda liigutusega sain eile veel hakkama. Nimelt käisime jalutamas jõe ääres taaskord ja igaks juhuks võtsin fotoka seekord kaasa (noh, et äkki Hunsil tuleb pelikan jälle). Pelikan ei tulnud, aga ilus päikseloojang tuli küll. Tegin selle taustal kummituspilte ja olin väga rahul endaga. Kodus hakkasin neid arvutisse toppima ikka samamoodi, et ctrl+A, ctrl+C, ctrl+V aint et seekord mõtlesin, et võiks ctrl+C ja ctrl+V vahel kohe DELETE ka vajutada, et mis ma ikka pärast eraldi kustutan neid. JUBE HALB MÕTE OLI!!! Selgus, et ma ctrl+C-d vajutasin liiga õrnalt... peaaegu et üldse mitte. Tegi sama välja nagu poleks vajutanudki. Põhimõtteliselt ühendasin ma fotoka arvutiga vaid selleks, et siis läbi arvuti fotokast pildid ära kustutada. Niuts.
Tahtsin veel seda öelda, et maailm räägib nagu oleks Austraalia naised jube paksud. Tegelt ei ole. Ma küll ei näe, et siin paksud oleks... Ja valgusfoor käib vastiku süsteemiga- kui meil põleb roheline ja hakkab siis hoiatavalt vilkuma enne punaseks minemist, siis siin on sekundiks roheline ja ülejäänud aja vilgub punane. Ma saan iga kord miniataki keset teed, kui punane vilkuma hakkab. Ja kuidas ma siis aru saan millal päris punane on?
Ning kui ma kõnniteel oskan juba vasakul käia, siis teid ületades vaatan ikka veel kõigepealt vasakule. Minu õnneks pole suburbis autosid eriti sõitmas. Nii mõeldes oleks võib-olla isegi ohtlik, kui ma Eestis tehtud lube omaks ja nendega siin sõita prooviks.
No comments:
Post a Comment