Full-body massöör ja striptiisitar

Käisin Garden City Shopping Centre's ükspäev CV-sid pakkumas. Eriti ei tahetud, taheti pigem managere ja sellised vähe bossimaid inimesi.
Uitasin seal ringi rahulikult ja ühel hetkel pöördus minu poole mingi tõmmu mees, kes eemalt nagu rääkis midagi (võib-olla ei rääkind ka tegelt) ja käitus nagu mul oleks prügi näos või midagi... Väga kaval! Sekundiga olin haardes, millest ükski vähegi viisakas inimene poleks ennast vabaks rabelenud. Hoidis ühte kätt kinni, jõllitas suurte silmadega otsa, rääkis mingist Uusmeremaa imetaimest ja samal ajal demonstreeris mu käte peal sellest samast taimest tehtud koorivat kreemi ja tavalist kreemi. Õnneks küsis ta mingil hetkel, mis ma siin teen. Vastasin, et olen töötu. Tänu sellele muutus haare veidi vabamaks. AGA oma töötaja discounti pakkus mulle ikka (väidetavalt tema nime mainides saaks ma 1 kreemitotsiku 150 dollari asemel 75-ga), kirjutas oma nime ja tel nr. kaardile ja andis mulle. Toppisin selle kausta, kus olid mu CV-d ja selle tegevuse käigus kiskus Zik (nii kirjutas ta oma nimeks nimekaardile) ühe CV endale ja hakkas õpetama, kuidas ma kuhu midagi kirjutama peaks. Samal ajal lendas kohale juba teine mees, punapea, kes oli väga veendunud, et ma tahan nendega koos tööle hakata. Pakkusin, et ma olen sellise pähemäärimise jaoks liiga arg. Punapea arvas, et see on siiski väga hea, Zik olevat ka väga arg olnud alguses (lubage naerda! Näidake mulle palun ühte türklast või kedaiganes sealtpoolt, kes on arg! Zik oli küll Iisraellane, aga niipalju kui mina näinud olen, siis igasugused tõmmunaadid on kõige pealetükkivamad ja häbivabamad kauplejad üldse!). Igatahes ma ei võtnud pakkumist vastu, sest palka saab müügi pealt ja ma usun, et ühes nädalas müüks ma keskmiselt 0 hirmkallist imekreemi.

Eile vastati ühest kohast, kuhu ma CV olin saatnud 10 päeva tagasi ja kutsuti vestlusele. Käisin. Töökuulutuse nimi oli shop-assistant/massage-therapist (eelnev kogemus ei ole vajalik, kuna nad õpetavad ise sobiva kandidaadi välja), seega väga ahvatlev. Käisin kohal hommikul ja selgus, et süsteem on järgmine- 3 päeva töötad tasuta mingis hiina poes ja teed ränka füüsilist tööd (raskusastme testimiseks anti mulle kätte 10kilone riisikott ja öeldi, et see on kerge ja selliseid raskusi peab tassima hommikust õhtuni). Ränk füüsiline töö on selleks, et teha sind massööriks olemiseks piisavalt tugevaks. Pärast seda kolme tööpäeva otsustavad nad, kas nad üldse soovivad SIND massööriks (CV-dega taidlevaid noori naisi oli seal peale minu veel küllaga). Kui soovivad, siis õpetavad sind välja (kursus muidu pidavat maksma 5000$ ja olema igasugustes koolituskeskustes väga nõrgal tasemel). Kliendid olevat enamasti keskealised, või veidi vanemad, Austraalia ärimehed, kes olenemata sellest, et õnneliku lõpuga massaaž on keelatud, kipuvad ikka natuke liputama ja ekstra-näppimist küsima. Tunnipalk 15$... Noo ma ei teaaaa...

Üks natuke naljakas asi juhtus eilegi. Huns oli ise minu kontoga töökuulutuste lehel ja leidis kuidagi kahtlaselt hea tasuga pakkumise. Baaridaami koht tunnipalgaga 35$. Ainukeseks tingimuseks, et peab kandma politsei või haiglaõe või mingit muud taolist kostüümi. Tavai, kandideeri! Tavai, kandideerin! Hiljem avastasime, et kumbki ei olnud märganud sõna 'costume' ees sõna 'brief'. Noh ja täna saadeti vastus, et minge lehele blablabla ja kui ikka sobib, siis saatke viimatine foto endast ja telefoninumber. Tegemist siis kõige harilikuma stripiklubiga. Vist jääb ära.

Andreas ise muidu on veidike kurb praegu, sest seda töökohta mis tal oli, ikkagi vist ei ole ja oli asendustöö + eilne, selle nädala viimane asenduspäev läks halva ilma nahka. Palka on siis oodata heal juhul 4 päeva eest ja oleme alguspunktis tagasi- mõlemad töötud.

Ilm oli kole jah, suur tuul ja selline harilik torm, et prügikastid lendavad ja nii. Ainus erinevus eesti tormidest oli see, et päike enamasti siiski paistis ja isegi kui vahepeal veidi tibutas, siis päike ikkagi paistis. Ja tuul puhus. Ja prügikastid lendasid.

tundmatu kahe otsaga loom

emmede südamerahuks

Redbacki ämblik EI TAPA lehma, kuigi mõned seda väidavad ja need, kes väidavad tahavad niisama kollitada. Üleüldse on teadaolevalt läbi Redbacki surma saanud ainutl 14 inimest ja mitte ühtegi surma alates 1956ndast aastast, mil leiutati vastumürk. Aastas saavad hammustada arvatavalt sajad kuni tuhanded inimesed ja vastumürki vajab neist vaid 20% (muide mesilase kätte sureb aastas u.10 inimest) seega pole tegu väga surmava ämblikuga. Mu enda loogika ütleb, et Redbacki vastu on samuti võimalik allergiline olla (nagu mesilastegagi) ja seljuhul ehk tõesti vajatakse vastumürki. Siinse majaomaniku jutust ma sain aru, et tema vastumürki ei soovitaks, kuna see teeb olemise veel kehvemaks ja pikemaks ajaks (mitmeks päevaks, kuigi kohutav valu, paistetus, oksendamine kestaks muidu kuni 24 tundi). Võtsin teema üles, kuna Huns olla näinud tööl nende pesa. Ise olen seni ainult ühte kuivatatud sisalikku näinud murul.

Paharet Punaselg

Täna on kole ilm ja vaene onu läks märgade riietega tööle, sest me pesime liiga hilja riideid ja need ei kuivanudki ööga ära. 

Paha laps

Täna olen ma halb laps olnud. Lubasin endale ja teistele, et lähen Garden City Shopping Centre'sse CV-sid jagama, aga juhtus hoopis nii, et mul läks uni ära kui Huns ärkas (5 ajal ommikul) ja tänu sellele magasin sisse, ehk ei jõudnud kella 11se bussi peale ja kui kella 13 bussi peale tahtsin minna, siis avastasin, et mul ei ole väikest raha (isegi automaadist saab aint viiese ja kümnese paberraha eest pileteid) Noh, vabandusi leiab. Nüüd on süümekad ja saadan CV-sid läbi vana hea gumtree.com'i. Ausõna homme lähen bussi peale.

Enne Austraaliasse tulekut soovitan...

... teha ära load ja õppida selgeks amet!!!!!!
Keevitaja või juuksur, vahet pole, mõlemit vajatakse. Sada aastat baristakogemust ei tee ka paha.

Reedel kandideerisin hambaarsti õe kohale. Kandideerisin ja siis vaatasin, et see on väga lähedal ja mõtlesin läbi astuda. Hambaarst Anna oli väga sõbralik ja näitas mulle ruume ja korraks jäi mulje, et äkki lähebki õnneks. Unistasin juba sellest, kuidas ma tööle pean ainult 10minutit jalutama ja saan siis raha eest igasugu orke pesta ja inimeste suust verd imeda, aga ei teagi nüüd, Anna lubas teada anda aga pole seda teinud siiani.
Siin majaiirlased lubasid mingi piimafarmi kontakte küsida muidu ka, aga sinna saaks alles kunagi tulevikus, kui saaks. Eks ma homme üritan CV-sid jagada kuskil kaubanduskeskuses jälle, jõuluperioodiks ehk vajatakse inimesi juurde. Hunsi tööga võib ka olla nii, et ta on kõigest Elari asendaja kui Elar koolis peab olema, aga mulle paistab, et Elar on üsna harva tööajast koolis.

Reedel käisime jälle grillimas siin jõe ääres. Sellised grillid on kohapeal olemas, et vajutad aint nuppu ja viskad vorstid peale, täitsa tasuta. Ma kujutan ette mis seisukorras oleks taoline paik Eestis. Üldse siin on jube puhas kuidagi ja vaikne.

Eile nägime huntsmani ämbliku ka korraks. Ämblik on suur, aga ohutu. Selline on onu Huntsman. Ei kartnudki väga kuna suure ämbliku hirmukoolituse sain ma juba kunagi varem Männikul ka, kui toas seina pealt mu jala suunas jalutas selline ämblik. Ja seljal jalutav prussakas on nagunii iga kell rämedam kui eemal jalutav ämblik.

Ega teate siin ei juhtugi eriti midagi väga huvitavat. Võin veel fooride kohta nii palju öelda, et lisaks imelikule vilkumissüsteemile teevad nad ka sellist imelikku kõrget PIUUUH! häält, nagu filmis kõlab kui keegi läbi padja kellelgi ajud sodiks laseb püssiga.

Ükspäev käis siuke Iibis aial turnimas meil

Poistega poodi

Lilla puu, väga levinud siin

Vot selline grill- vajutad nuppu ja kõik. Ja näete kui puhas jah? Enda järelt ongi viisakas koristada

Meie kodujõgi. Eemalt Perthi kõghooned paistavad

No ei lähe korralikult see essa lõik, vastik blogiasi

Ma võib-olla unustasin mainida, et lisaks kanadele, kahele kassile, merisigadele ja konnadele vanntiigis elavad meil köögis ka täiesti harilikud mustamäe prussakad. Ei häirinudki algul eriti, sest nad on ainult köögis ja sest tuleb leppida asjadega teatud olukordades! Tegelt selgus eile õhtul, et nad ei olegi ainult köögis vaid nad jalutavad minu palja selja peal ka, kui ma parasjagu voodis Süvahavvat vaatan. Aga tuleb leppida asjadega teatud olukordades! 

Sel ajal, kui Huns oma proovipäeva tegi, kandideerisin mina jälle töökohtadele. Kandideerisin mingisse juustufirmasse ka, kes soovisid 6-ks nädalaks juustupakkijat. Helistati Jobshopist, et tere, te kandideerisite, et tulge palun läbi kontorist. Kõndisin siis 40minutit rongi peale, maksin rongiraha, läksin kontorisse. Sealt öeldi, et aa, autot pole jah, okei, kahju, võite koju tagasi minna, sest hommikune vahetus algab kell 7 hommikul ning ühistransport siis ei sõida ning 20km jalgrattaga tööle sõitmiseks on liiiga palju! Läksin sama targalt rongi peale ja kõndisin veel 40minutit (äkki peaks mainima siinkohal ka seda, et täitsa palav ilm oli. Üle 30 kraadi). Ühest koristusfirmast helistati ka, aga kuna mul jällegi autot ei ole, siis nad mind ei soovi.
Eile käisime koos CV-sid jagamas siin enamvähem kodu lähiümbruses (koos selles mõttes, et Huns jõlkus niisama kaasas, tema ei jaganud midagi). Mõni koht võttis CV ja lubasid teada anda, kui kedagi vaja, aga hetkel ei vajata ja ühes kohas anti täita blankett küsimustega stiilis kui vana oled, kaua siin oled olnud, kui kaugel sa töökohast elad, palju sa eelmises kohas palka said. Kirjutasin, et 10 000 estonian money. Loodetavasti ei viitsi nad mingi ajaloolise raha kurssi arvutama hakata, sest päris ma saingi võikude meisterdamise eest 10 000 EEKi, hehehe.

Ühe eriti tobeda liigutusega sain eile veel hakkama. Nimelt käisime jalutamas jõe ääres taaskord ja igaks juhuks võtsin fotoka seekord kaasa (noh, et äkki Hunsil tuleb pelikan jälle). Pelikan ei tulnud, aga ilus päikseloojang tuli küll. Tegin selle taustal kummituspilte ja olin väga rahul endaga. Kodus hakkasin neid arvutisse toppima ikka samamoodi, et ctrl+A, ctrl+C, ctrl+V aint et seekord mõtlesin, et võiks ctrl+C ja ctrl+V vahel kohe DELETE ka vajutada, et mis ma ikka pärast eraldi kustutan neid. JUBE HALB MÕTE OLI!!! Selgus, et ma ctrl+C-d vajutasin liiga õrnalt... peaaegu et üldse mitte. Tegi sama välja nagu poleks vajutanudki. Põhimõtteliselt ühendasin ma fotoka arvutiga vaid selleks, et siis läbi arvuti fotokast pildid ära kustutada. Niuts.

Tahtsin veel seda öelda, et maailm räägib nagu oleks Austraalia naised jube paksud. Tegelt ei ole. Ma küll ei näe, et siin paksud oleks... Ja valgusfoor käib vastiku süsteemiga- kui meil põleb roheline ja hakkab siis hoiatavalt vilkuma enne punaseks minemist, siis siin on sekundiks roheline ja ülejäänud aja vilgub punane. Ma saan iga kord miniataki keset teed, kui punane vilkuma hakkab. Ja kuidas ma siis aru saan millal päris punane on? 
Ning kui ma kõnniteel oskan juba vasakul käia, siis teid ületades vaatan ikka veel kõigepealt vasakule. Minu õnneks pole suburbis autosid eriti sõitmas. Nii mõeldes oleks võib-olla isegi ohtlik, kui ma Eestis tehtud lube omaks ja nendega siin sõita prooviks. 

Sokivaba vesi

olematu töö

Niipalju, kui ma seni neid tööpakkumiskuulutusi olen vaadanud, siis selleks et tööle saada pean ma omama autot ja juhilube, olema juunior (vanuses 7-18) või puudega... Paraku olen ma vana, lube mul pole ja piisavat peetust vist samuti mitte. Meestel oleks vist kergem, sest mingeid müüriladujate kuulutusi on 5x rohkem kui muid.
Hunsi proovipäev lükati ka edasi kuna homseks anti tormihoiatus, lubatakse 35 kraadi ja 60% tõenäosusega vihma. Vihma tahaks küll näha, täitsa huvitav oleks korraks.
Paar tundi tagasi me korjasime maast sidruneid, neid kasvab inimestel ilutaimedena (vist) hoovides.
Ja tasuta sidrun on teretulnud kuna banaanikilo näiteks maksab poes 18 dollarit. Alla 5 dollari on üldse raske midagi osta- võipakk 5 dollarit, sai 5 dollarit, kleit 5 dollarit...

Ma ei soovitaks kellelgi siin paljajalu murul käia, võibolla on asi ainult minus, aga iga kord kui ma unustan ennast ja plätudeta murule jooksen, saan kahetseda ja tallaalune on pinnuline või mingeid väikseid okkaid täis. Siis õhtul jälle niutsun ja kisun välja neid. Ja päris raske on õppida murul plätudega käima, sest muru on salakaval ja näeb eemalt väga pehme välja.

Tuvide asemel on siin paksud valged papagoid, kes kisendavad nagu käiks baarikaklus maas või puuotsas ja vareste asemel elutsevad siin määgivad rongad.

Ratas võiks olla, sest tegelt oleks siin suburbides rattaga väga mõnus ringi sõita ja jõgi on lähedal ja jõeääres oleks kindlasti ilus joosta, kui aint viitsiks joosta. Vihkan jooksmist.

ok, ma saatsin nüüd u. 20 cv-d (poole kohaga pakkumised, kuid parem kui ei midagi) ja et oleks helistatud mulle homme!

Paneme nüüd nats punki ja raiskame peremehe netti, sest me niii väga tahame Süvahavvat järgi vaadata. Kui südametunnistust jätkub, siis vaatan Meie aasta Siberis peale

Huns nägi oma lemmiklindu jälle, suur tore pelikan

Elu edeneb

Eile kolisime telgist tuppa. Maksame toa eest 200 dollarit nädalas, aga samas on nett, vesi, elekter jne tasuta ja lisaks on Hunsil homme proovipäev, seega kui joppab siis hakkab üks meist veits palka saama. Ise üritaks ka ikka kuhugi pressida ennast... Kuigi ma lubasin endale kunagi, et ma ei hakka enam mittteeeee kunagi klienditeenindajana töötama ja veel vähem toitlustuses, sest ma niiiii rämedalt vihkan seda lihtsalt, sest ma olen seda juba liiga palju teinud ja ma olen nagunii jube kehv teenindaja, eriti arvestades seda, et siinne klienditeeninduskultuur on ikka väga tasemel (no ausalt kõik on koguaeg rõõmsad ja sõbralikud) ja minu tavaline nägu on ju kuri (kuigi ma tegelt kuri ei ole) ja mul on jube keeruline naeratada kui klient muna on ja minu inglise keel on üsna pudikeele sarnane... siis tundub, et hetkel erilisi muid valikuid ei ole kui kandideerida mingitesse kohvikutesse/restoranidesse. Ma koristaks palju parema meelega kui teenindaks kliente.

Telgis oli päris naljakas magada kohati, sest telgi taga oli vanni suurune tiigike kus elasid väga isased ja emased konnad ja laulsid sekslaule. Lindistasime seda telgist isegi ja ühest tegin pilti ka. Väike näide konnadest Soundcloudi lisatud.

Alfakonn ja järgmises lingis tema sekslaul

konnakeste sekslaulud

Pühapäeval käisime King's Parkis istumas. Sealt avaneb uhke vaade Perthi kõrghoonetele ja muidu päris mõnus paistis, ainult et Perth on samuti ossilinn ja iga natukese aja tagant peatus meie selja taga järjekordne diskopalli ja tümakaga, näiteks roosa, purjus tibisid täis limusiin. Ja üks neiu jooksis kisendades endasuuruse fallosega ringi näiteks ja ründas sellega korraks isegi Hunsi... Päris labane värk. Mitte et ma selle suure fallose peale armukade oleks või nii :D

Vaade pargist

Huns, taustal vaade pargist

Fremantle's käisime ka, see on Perthi osa mis asub mereääres. Tahtsime randa minna, aga olgugi, et eelmisel päeval oli 31 kraadi siis sellel päeval oli vastik külm tuul ja käisime hoopis meremuuseumis, kus oli sama külm, sest normaalsele temperatuurile ei oska konditsioneere keegi eriti sättida vist. Tänu sellele oli muidugi antarktikateemalist väljapanekut väga tõetruu jälgida. Ja ühe tädiga sain ka tuttavaks tänu sellele, et külm oli. Tudisesime seal siis kahekesi ja ootasime kuni Huns laevad vaadatud saab. Tüdrukutel oleks seal natuke igav olnud, sest Fremantle's olid vist ainult poiste muuseumid... Mootorite- ja laevade- ja vanglamuuseum. Meremuuseumis olid mõned topised vähemalt... ja loomad mulle meeldivad ja topised on loomadega üsna sarnased.

Kapten

Spetsiaalselt Viire tervituseks tehtud foto HUSKYST!

Te kindlasti vaatate, et oi osav paigutus nende tekstide ja fotodega, aga ma võin julgelt öelda, et see blogiproge või misiganes asi see on, on nii värdjas segane solk ja ma ei saa midagi aru eriti. u. 50% on kogemata paigutund siin ja ülejäänud 50% õnnestus kogematast normaalseks paigutada.

See pole e-riik, see on kanariik!

Ei saa jätta virisemata teemal internet. See on igatpidi täiesti piiratud, ehk saad osta netipulki või netiga telefonikaarte, aga mahud väga väikesed (400-500 mega) ja kaardid kallid niiet ei mingisugust Süvahavvat või Meie aastat Siberis või youtuubi... rääkimata millegi alla laadimisest. Muidu nagu ei tekkinudki väga vajadust midagi alla laadida, sest Huns ju tassis oma terast kõvaketast kaasas, ainult et see läks ka katki. Transpordi käigus tõenäoliselt. Ikka mõnus tassida katkiseid asju. Aga on õrn lootus vähemalt materjal sealtpealt kätte saada.

Ühel päeval tegime endale pangakontod ja teisel päeval tegi Andreas ka endale telefoni, et tõmmake kõne peale +61 457 315 663 ja mulle ka +61 450 446 943. Ühel pruugib rohkem levi olla kui teisel.

Kolmandal Taneli juures oldud päeval otsustasime tema soovituste järgi minna AussieJobs’i tööagentuuri, tema sai sealt mingi tehasetöö(?) omal ajal. AGA me läksime hoopis loomaaeda! Sest AussieJobs on suletud kolmapäeviti!

Neljandal päeval läksime jälle tööagentuuri. Seal ees kohtasime eestlasi, kes soovitasid meil kella 15 ajal tagasi tulla kuna nemad olla ka eelmisel päeval kell 10-15 järjekorras vahtinud. Läksimegi minema siis, hankisime viisakleepsu passi ja suvitasime niisama pargis. Ilm muide on nüüd täitsa mõnus küte meeldivate iilikestega. Ilmast veel rääkides, või täpsemalt austraallastest, siis nad on palju võimsam pingviinrahvas kui eestlased. Sest kui meie tudisesime sallides ja mütsides olid nemad ikka T-särkides. Ulme. Ja naised käivad IGA PÄEV ülikõrgete kontsadega! Tööl ka! Topeltulme! Vaesed inimesed.
Noh ja igatahes kui me kell 15 uuesti agentuuri läksime pidime tõesti ootama vaid 30min umbes. Mingeid häid uudiseid sealt muidugi ei saanud, väidetavalt on igasugune harvesting läbi siin ja... raske uskuda veits samas. No äkki tõesti SIIN on läbi, aga SIIA me nagunii ei taha, kuna viisapäevad lähevad kirja alles siis, kui olla linnast eemal mingid teatud kilomeetrid. Helistasime mõnedele farmeritele ka kuid tulutult.

Viiendal päeval, ehk eile, lahkusime Taneli juurest Elari juurde. Järjekordne lahke eestlane, keda ise ei tundnudki varem. Saame siin telgis magada paar päeva. Telk on suuuuuur ja hoovis on kanad! Muide Tanelil elas ka ukse kõrval kana. Vist on tegemist kanariigiga.
Elar ise tegeleb siin aiandusega ja lubas uurida, kas äkki saab Hunsi kampa võtta. Ühtlasi rääkis ta seda ka, et tõenäoliselt me absoluutselt ei taha suvel farmis töötada, eriti kuskil 900km lõuna pool, kus muidu hetkel võibolla oleks tööd- pidi liiga raju küte olema. Hetkel seega natuke mõtlesime (rõhutan – NATUKENE mõtlesime), et võibolla veedaks suve hoopis siin kuskil Perthi kandis suvalisi töid tehes ja hakkaks oma viisapäevade pärast muretsema alles märtsis või nii, siis kui enam kõige hullem palavus ei ole.

Elar üürib tuba ühe uusmeremaalase juures Perthi lõunaosas. Härra Warren ise on endine politseinik ja väga sõbralik ja jutukas jällegi. Andreas rääkis temaga poliitilisest olukorrast Fidžil ja Iisraelis ning pedofiiliaskandaalidest Katoliku kirikus. Härra sõidutas meid ka kohalikku poodi ning näitas kätte tee randa. Väga üllatav oli see, et Warren otsustas hakata Andrease kadunud raha jälgi ajama, sest siin pidid ausad inimesed teinekord ka palja sularaha leidmisest teada andma (keegi oli leidnud 15000 taala paberkotis). Seega ta kirjutas info üles ja pidi helistama kuhugi. Ega meil erilist lootust muidugi ei ole, et keegi selle raha kuhugi leiunurka toimetas.

Täna oli juba väga soe, eestlane hakkas higistama. 31 kraadi vist. Käisime siin lähedal jões (vist on jõgi, aga kuidagi liiga soolane jõe kohta – pigem merelaht äkki, mis kuskil jõega kokku saab) ujumas, nägime rannast ühte väga toredat pelikani. Nüüd lebame telgis kuumusest rammestunult, hakkame tomatisuppi keetma varsti ja lähme King’s Parki hirvepildiga õlut jooma (ainuke õlu, mida siinmail joonud oleme, nimeks Toohey’s Dry, aga mõlema eestlase sõnul parim, mis siis on – 39 taala kast e 24 pudelit).

Kuna toimetaja sõrmed hakkasid ka sügelema, siis lükkan käima mängu -  kes ära arvab, milline (millised?) osa on Andrease enda kirjutatud, saab postkaardi näiteks. Kui Pääslane võidab, siis võin 2 maxima kleepsu lisaks saata, hommikul rahakotist leidsin.

pildil Üks väga tore pelikan  

Tervitused Pleerile

lahke Tanel

Lahke Courtney ja väike kiskja George

Arusaamatu aktsioon

Meie ajutine maja ja kanad

Elar :)))

Kersna on oma pingisaatega ikka eriti kaugele jõudnud

Merekoletis ründab paati

Legomees vedeleb

PERTH 10.11.12

1 asi loksus paika. Kui ma siin ohkisin, et objekas on jura, siis hommikuks oli mul mul õige objektiiv täiesti olemas! Erik oli öösel mu blogi lugenud ja ulatas meile ärgates mingi enda canoni objektiivi. Tal lihtsalt olevat neid 2 tk. Tänks Erik! Ma saan nüüd päris pilte teha :)

Järgmised lennukid olid tõesti palju suuremad ka kui Estonian Air'i mudellennuk, aga istmevahed siiski umbes sama kitsad. Kahtlustan, et süüdi oli asjaolu, et tegemist oli Malaysian Airlines'iga. Nad on ju seal nii tillukesed... ja 1 Hunsi jalg rippus taas vahekäigus. Õnneks me oleme omavahel tuttavad ja võisime jäsemeid valimatult üksteise territoorimil sirutada.

Perthi lennujaamas tervitas meid härra tolliametnik Mark Noormets, kelle isa emigreerus siia aastal 1948. Küsis, et kuidas teil economyga on seal, et jube palju eestlasi tuleb siia. Vastasin, et s***.

Aa muide siin ei ole/olnud üldse soe. Väidetavalt oli saabumise hetkel 22 kraadi, aga sedamoodi ei tundunud üldse... pigem nagu 10-15. Hea, et Hunsi ema mulle villase salli kaela pakkis, sest ühtlasi võtsin ma Eestist kaasa ka nohu, millele siinse ilmaga lisandus kole köha.

Tasuta bussiga saime international airporti, kust läks buss linna. Ütlesime bussijuhile, et meil oleks vaja saada sinna William street'ile ja bussijuht ütles, et teeb mingi ringi ära, kus me saame 2sekundit vaadet nautida ja siis edasi liigub Williamist mööda ja teatab meile kui õiges kohas oleme. Vastutasuks selle lahkuse eest kaotas Huns ligi 350$ vist bussi, mis õnneks moodustas üle poole tema eelarvest. Seega hostelisse saabusime üsna sünges meeleolus ja jõime ära ühe Ballantine'si, mille kaasa olime võtnud.

Hommik oli taas helgem. Ikkagi meie aastapäev ja pohmelli ka ei olnud ja ... kuni küsisime veel üheks ööks tuba ja hostelimees ütles, et sorry düüdid a kõik voodid on täis. Jätsime kotid sinna mingisse hoiutuppa ja plaanisime loomaaeda minna. Selle asemel tegime mulle hoopis telefoninumbri ja raiskasime läpaka aku kuskil turistipunktis meeleheitlikult couchsurfi requeste saates ära, sest oh üllatust- täis ei olnud mitte ainult meie hostel vaid KÕIK Perthi hostelid! Tuleb välja, et mitte ainult meie ei taha Austraalias pirni korjata.
Kui rahakaotus veits muserdas, siis kodutuks jäämine enam mitte nii palju. Pigem hakkas naljakas, et kui pepusse saavad asjad veel minna? :D Siin saab tänaval magamise eest muide trahvi ka... ja ikka jube külm oli ikka.
Aga siis meenus, et Joosep R. rääkis septembris midagi oma lahkest tuttavast, kes ka Perthi kandis tegutseb ja enne aku nulli langemist jõudsime talle hädakirja kirjutada. Niisiis mitu tundi hiljem, umbes südaöö paiku olime me kesklinnast 40(?)km eemal Midlandis ja suures soojas voodis. Peremees Tanel ja ta pruut pakkusid lahkesti, et võime kindlasti mõned ööd siin veeta kuni nende sõbrad Melbourne'ist tagasi saabuvad :) Tänks Joosep, tänks Tanel, tänks Courtney!

Maja on siin selline, kus on ümberringi hobused ja kutsikas toodi täna ka (kes ööseks pesuruumi paigutati ja seal nüüd papagoi häälega nutab - loodetavasti mitte terve öö, sest pesuruum on juhtumisi meie toa kõrval. Üleüldse teevad siin linnud loomade hääli ja loomad lindude hääli minumeelest). Ja siin lähedal on sellised mäekesed, kus me jalutamas käisime. Üldiselt hetkel on palju rohkem paradiisi tunne kui eile, täna päeval hakkas isegi palav! ja nüüüüd pildiaeeeg!

Po ootab bussi, taustal Saksa arvutiteadlane Johannes Hannoverist

hosteliruumike

Ootame pitsat, 11.11.11 aastapäev ;)

selline tore väljak, näitab filmi ja annab tasuta netti 

rongisõit Perth - Midland

ei olegi nii palav

Maadeavastaja pulgaga

see oli 1 väga järsk mägi väga põnevate sinkavonkaliste pidurdusjälgedega

siin keskel peaks olema 1 papagoi

kiivas

maadeavastaja avastas rongi

tutvusin ühe päikseprillidega hobusega

 harilik Austraalia veemadu

Perthi kõrghooned

legomees ka külmetab

legomees rõõmustab, soe on

Estonian Air'i lennuk jäi jälle peale

Mäekesed

Jõeke oli ka. Millegipärast on peaaegu kõikide Hunsi tehtud piltide nurgas mingi veider vorstike. 

Tallinn - Amsterdam

Ühesõnaga meie saabumine Perthi käib läbi Amsterdami, kus me samuti ühe öö veedame. Minu sõbra juures. Siia jõudsime Estonian Airi mudellennukiga, sest lennuki mõõtu see kindlasti ei olnud. Hunsil kriipis seistes pea lage ja isegi minu jalad ei mahtunud minu ja eesistuja tooli vahele normaalselt ära. Loksutas rõvedalt ja kõrvad läksid väga lukku, olin vahepeal üsna kindel et varsti hakkab kõrvast verd jooksma. Elu kõige nõmedam lend siiani. Õnneks edasised masinad peaks normaalsuuruses olema.

Lennujaama tuli Erik vastu ja tõi meid oma koju. Säästsime seega 10€ rongi raha... Erik läks tööle ja meie linna peale. Kanepit ei suitsetanud ja seeni ei teinud... see-eest nägin kuidas üks kass autolt vinge paugu sai ja väga veidralt hüpeldes minema jooksis. Hakkasin nutma kuna mul on tunne, et nüüd on Amsterdamis 1 kass vähem. Muuseumidesse me ei jõudnud, kuigi algul oli veits plaanis... Lihtsalt ostsime linnakaardi alles umbes siis, kui muuseume sulgema hakati. Siis otsisime väga kaua mõnda kebabi urgast, sest üldse siin linnas vist suletakse asjad kell 18... tekkis küsimus, et kes siis nende kliendid on kui kõik töötavad kella kuueni, aga mitte keegi peale seda? Noh lõpuks ühe leidsime ja sealt koju õnnestus minna täpselt otse suure ringiga. Pärast selgus, et enamvähem nurgataga asus see koht. Täielik blairwitchikas.

Kuigi ma olin vahepeal väga rõõmus, et canoni külge zeniti objeka sain kruttida (canoni enda objekas läks katki ja uue raha ei olnud), siis enam eriti ei ole, sest seda peab käsitsi fokusseerima ja ma olen selle jaoks liiga pime inimene + mingil põhjusel oleks kõik justkui tugevalt sisse suumitud, seega enamasti mahtus fotole u. 1 aken hoone miljonist aknast. Ja selliseid pilte on ka, kus on suur hunsi pea (või poolpea) ja väike tükike tausta... olgugi, et ma enda arust kaugele pildistama kõndisin. Mõni väga kaugelt tehtud pilt isegi õnnestus. Panen siia mõned. Tervitame ka!

Ps. mul on jälle vana hea lühike ja hele soeng. Hunsi jaoks nüüdsest nummi Legomees. Täiesti õigustatud

 Ootame Erikut siin jah

 Teeskleb tigedat

 Supersuum

Kohalik menukas tuulelapats

Siin jäi Estonian Airi lennuk ka pildile

Legomehest ka 1 foto