Maal vanaema juures

Pühapäeval alustasime bussisõitu Manjimup’i, mis kestis 5 tundi. Kahjuks ei näinud sõidu jooksul mitte ühtegi känguru, kuigi ma nii lootsin. Aga ma ei kurvastanud ka üldse, sest üllatuseks nägin hoopis asju, mis ehk veelgi rohkem rõõmustasid. Lehmi, lambaid, kitsi, hobuseid ja heinarulle! Lisaks on maastik siin üsna sarnane Lõuna-Eestile. Madalate põõsaste ja hallika kuivanud maa asemel, nagu oli Perthi ümber, on siin roheline muru ja kõrged puud. Mul on ausalt tunne, nagu ma oleks juunis kuskil Eestis maal. Leidsin mingi puukuhja ka, sellest võiks minupoolest vabalt lähipäevil Jaanituli saada.

Igatahes... Manjimup’i tuli meile vastu päkapikumütsikeses Bec, kes on meie farmi juhataja. Ta elab ise ka siin koos oma pere ja koertega ja sellepäras jäi mulle algul mulje, et tema on farmi omanik. Aga tegelt ei ole vist. Muidu Manjimup’i linnake ise näeb minumeelest veits välja nagu suur Kose bensiinijaam.

Sattusime siia õhtusöögi ajal ja meile pakuti samuti süüa ja veinigi. Esmamulje on igatahes tore. Elame siin mingis kuudikeses, mis on natukene suurem kui voodi. Ja teate! Ma alles nüüd tänu sellele sain teada, kui olulist rolli mängivad minu elus servad! Siin kuudis ei ole mite ühtegi serva!!! Isegi mitte aknalauda! Kuhu panna näiteks telefon? Aga klaas vett? A mis tavaliselt juhtub, kui klaas vett, telefon,  ja näiteks läpakas ka, on kõik kõrvuti põrandal? Ma ei taha teada, mis juhtub. Telefonil ei ole siin levi nagunii tegelt, aga äratuskellaks ikka kasutame ja Huns mängib kossumängu sellega. Ja töö ajal kasutame seda makina. 

Töö muideks on siiani (kolmas päev sai just läbi) päris mõnus olnud olenemata sellest, et eilse päeva lõpuks hakkas korraks nutuvõru ümber suu kiskuma. Täpsemalt siis seetõttu, et lõigume õunapuude oksi mingite näpitskääridega ja need on vist võrdlemisi nürid, niiet villid olid kätel juba esimese tööpäeva esimese tunni lõpuks. 4 tundi lõikusin parema käega, siis sai see liiga valusaks ja järgmised 4 tundi lõikusin vasaku käega. Teisel päeval olid mõlemad käed nii haiged, et pidin kasutama lõikumiseks kahe käe jõudu (ma ei saanud isegi pistikut ise seinast tõmmatud enam). Valusad ei olnudki villid, vaid peopesa ja pöialde kondid. Käed läksid paiste ja ainuke asi, mida ma vabatahtlikult katsusin oli klaviatuur, et Solitairet mängida (meil ei olnud siis veel netti ka). Õhtul viidi meid korraks „linna“ poodi ja ostsin sealt ühtlasi ka mingi musklikreemi. Tänaseks olin juba karastunud ja töötasin terve päeva parema käega, ei teind teist nägugi. 

Aga muidu on töö ausõna mõnus, isegi liiga palav ei ole olnud. Veel. Kuulame Hunsi taskust mussi ja lõigume. Vahel teeme mingit tööhuumorit stiilis ’vaata, ma olen Njuuton’ jne. Pausid on ka mõnusasti jaotatud nii, et alguses töötame 2,5 tundi, siis töötame 2 tundi ja 15 minutit, siis töötame 1,5 tundi, siis tuleb viimane paus ja peale seda jääbki aint 1 tund ja 15 minutit tööd teha. Kui väga palav ilm on, siis pauside ajal saame ujuda, siin on paar kaevatud tiikjärve  (oletan, et nendest võetakse kastmiseks vett?). Kuna me elame siin kohapeal, siis me võime ujuda millal iganes ja vesi paistab lausa läbi, täna käisin uurimas. Ja ühe tiigi peal on haned. Tõesti noh, nagu maal vanaema juures. 

Lisaks meile elavad siin kohapeal veel ka 2 prantslast Ben ja Ness. Nendega koos kasutada on meil dušš ja köök. Siiani tundub, et saame hakkama. Köögi- ja dušihoone on samasugune plekist kuut, nagu meie tubagi, ainult et suurem. Ja kui ma eelmise elukoha kohta veits virisesin, et prussakovid on köögis, siis nüüd ma tahaks oma sõnad tagasi võtta, kuna siin kohtusin ma hoopis vingema prussakaga. Läksin köögist midagi võtma, vaatan, ohhooo milline lahe hiigelprussakas! Mõtlesin, et puhuks teda väheke. Selle peale ehmatasime mõlemad, sest tegelane alustuseks liikus oma jalgadel ülihelikiirusel sinkavonka ning seejärel läks lendu! Ja lendas ahju. Miks just sinna, ei oska öelda, aga lendav prussakas on igatahes vastikum kui mittelendav. 

Ben ja Ness töötavad ka meiega, ainult et Ness nikastas oma kaela ja on nüüd 2 päeva hoopis ’kodus’ kangeid valuvaigisteid söönud ja pilves olnud. Lisaks nendele töötab meiega siin veel 6 või 8 eestlast. Ütlemata toredad on nad. Kui ma peale seda nö jõulupidu konsulaadis ühe tüübi pärast hakkasin siinseid eestlasi veits kartma, siis neid ei karda ma üldse. Jube sõbralikud ja mõnusad J Lisaks neile töötab siin veel hunnik pilukaid. Nad ei pidanud ingliskeelest midagi aru saama ja meie ei saa nendest ka aru. Ega ei ole nendega suhelnud ka, jagelevad pigem omavahel. Ainult ühe korra tõmbas keegi teiseltpoolt puud oksad eest ja piuksus ’HELOOO’. See oli kõik.

lõputu nuudel

varad

jaanituli

Part tuleb töölt koju "Hani, I'm home!"

ujumisjärv

ujumisjärv, vaade 2