Maal vanaema juures

Pühapäeval alustasime bussisõitu Manjimup’i, mis kestis 5 tundi. Kahjuks ei näinud sõidu jooksul mitte ühtegi känguru, kuigi ma nii lootsin. Aga ma ei kurvastanud ka üldse, sest üllatuseks nägin hoopis asju, mis ehk veelgi rohkem rõõmustasid. Lehmi, lambaid, kitsi, hobuseid ja heinarulle! Lisaks on maastik siin üsna sarnane Lõuna-Eestile. Madalate põõsaste ja hallika kuivanud maa asemel, nagu oli Perthi ümber, on siin roheline muru ja kõrged puud. Mul on ausalt tunne, nagu ma oleks juunis kuskil Eestis maal. Leidsin mingi puukuhja ka, sellest võiks minupoolest vabalt lähipäevil Jaanituli saada.

Igatahes... Manjimup’i tuli meile vastu päkapikumütsikeses Bec, kes on meie farmi juhataja. Ta elab ise ka siin koos oma pere ja koertega ja sellepäras jäi mulle algul mulje, et tema on farmi omanik. Aga tegelt ei ole vist. Muidu Manjimup’i linnake ise näeb minumeelest veits välja nagu suur Kose bensiinijaam.

Sattusime siia õhtusöögi ajal ja meile pakuti samuti süüa ja veinigi. Esmamulje on igatahes tore. Elame siin mingis kuudikeses, mis on natukene suurem kui voodi. Ja teate! Ma alles nüüd tänu sellele sain teada, kui olulist rolli mängivad minu elus servad! Siin kuudis ei ole mite ühtegi serva!!! Isegi mitte aknalauda! Kuhu panna näiteks telefon? Aga klaas vett? A mis tavaliselt juhtub, kui klaas vett, telefon,  ja näiteks läpakas ka, on kõik kõrvuti põrandal? Ma ei taha teada, mis juhtub. Telefonil ei ole siin levi nagunii tegelt, aga äratuskellaks ikka kasutame ja Huns mängib kossumängu sellega. Ja töö ajal kasutame seda makina. 

Töö muideks on siiani (kolmas päev sai just läbi) päris mõnus olnud olenemata sellest, et eilse päeva lõpuks hakkas korraks nutuvõru ümber suu kiskuma. Täpsemalt siis seetõttu, et lõigume õunapuude oksi mingite näpitskääridega ja need on vist võrdlemisi nürid, niiet villid olid kätel juba esimese tööpäeva esimese tunni lõpuks. 4 tundi lõikusin parema käega, siis sai see liiga valusaks ja järgmised 4 tundi lõikusin vasaku käega. Teisel päeval olid mõlemad käed nii haiged, et pidin kasutama lõikumiseks kahe käe jõudu (ma ei saanud isegi pistikut ise seinast tõmmatud enam). Valusad ei olnudki villid, vaid peopesa ja pöialde kondid. Käed läksid paiste ja ainuke asi, mida ma vabatahtlikult katsusin oli klaviatuur, et Solitairet mängida (meil ei olnud siis veel netti ka). Õhtul viidi meid korraks „linna“ poodi ja ostsin sealt ühtlasi ka mingi musklikreemi. Tänaseks olin juba karastunud ja töötasin terve päeva parema käega, ei teind teist nägugi. 

Aga muidu on töö ausõna mõnus, isegi liiga palav ei ole olnud. Veel. Kuulame Hunsi taskust mussi ja lõigume. Vahel teeme mingit tööhuumorit stiilis ’vaata, ma olen Njuuton’ jne. Pausid on ka mõnusasti jaotatud nii, et alguses töötame 2,5 tundi, siis töötame 2 tundi ja 15 minutit, siis töötame 1,5 tundi, siis tuleb viimane paus ja peale seda jääbki aint 1 tund ja 15 minutit tööd teha. Kui väga palav ilm on, siis pauside ajal saame ujuda, siin on paar kaevatud tiikjärve  (oletan, et nendest võetakse kastmiseks vett?). Kuna me elame siin kohapeal, siis me võime ujuda millal iganes ja vesi paistab lausa läbi, täna käisin uurimas. Ja ühe tiigi peal on haned. Tõesti noh, nagu maal vanaema juures. 

Lisaks meile elavad siin kohapeal veel ka 2 prantslast Ben ja Ness. Nendega koos kasutada on meil dušš ja köök. Siiani tundub, et saame hakkama. Köögi- ja dušihoone on samasugune plekist kuut, nagu meie tubagi, ainult et suurem. Ja kui ma eelmise elukoha kohta veits virisesin, et prussakovid on köögis, siis nüüd ma tahaks oma sõnad tagasi võtta, kuna siin kohtusin ma hoopis vingema prussakaga. Läksin köögist midagi võtma, vaatan, ohhooo milline lahe hiigelprussakas! Mõtlesin, et puhuks teda väheke. Selle peale ehmatasime mõlemad, sest tegelane alustuseks liikus oma jalgadel ülihelikiirusel sinkavonka ning seejärel läks lendu! Ja lendas ahju. Miks just sinna, ei oska öelda, aga lendav prussakas on igatahes vastikum kui mittelendav. 

Ben ja Ness töötavad ka meiega, ainult et Ness nikastas oma kaela ja on nüüd 2 päeva hoopis ’kodus’ kangeid valuvaigisteid söönud ja pilves olnud. Lisaks nendele töötab meiega siin veel 6 või 8 eestlast. Ütlemata toredad on nad. Kui ma peale seda nö jõulupidu konsulaadis ühe tüübi pärast hakkasin siinseid eestlasi veits kartma, siis neid ei karda ma üldse. Jube sõbralikud ja mõnusad J Lisaks neile töötab siin veel hunnik pilukaid. Nad ei pidanud ingliskeelest midagi aru saama ja meie ei saa nendest ka aru. Ega ei ole nendega suhelnud ka, jagelevad pigem omavahel. Ainult ühe korra tõmbas keegi teiseltpoolt puud oksad eest ja piuksus ’HELOOO’. See oli kõik.

lõputu nuudel

varad

jaanituli

Part tuleb töölt koju "Hani, I'm home!"

ujumisjärv

ujumisjärv, vaade 2

Töö ootab

Asjad on jõudnud nüüd niikaugele, et me sõidame pühapäeval 350km lõunasse, kus ootab meid farmitöö! Õunafarmi tädi teataski eile, et kohe kui paberid vormistatud saame, siis võime tööle tulla. Paberite jaoks saime paroolid ja kasutajanimed, millega sisenesime kusagile online-koolituse lehele. Pidime lugema mitmeid lehekülgi, seejärel vaatama 3 videot ja tegema vastusevariantidega testi. Lisaks peame veel välja printima 3 lehte, need täitma ja Manjimupis kontorisse andma (Manjimup ongi see linnake, mille lähedal too farm asub). Sõidame sinna ja farmi juhataja (oli vist) tuleb meile bussijaama järgi ning paigutab farmi. Elamine hakkab tõenäoliselt kohapeal olema, seal pidi enamvähem elatav olema. Ma ei saanudki aru, mis see siis tähendab täpselt. Praeguse maja kohta on ka paljud öelnud, et räämas ja vana, aga need ütlejad tõenäoliselt ei ole kunagi Tartus üliõpilased olnud. Mina tunnen ennast siin küll peaaegu nagu palees.

Sealt, kuhu me esmaspäeval kandideerisime öeldi ära. Mis on tegelt jumala hea, sest ma ei ole dilemmades eriti osav. Ja nüüd mulle tuli meelde jälle, mis tähendab kui asjad loksuvad paika. Midagi sellise tunde taolist, nagu siin viimased kuuaega on olnud, tundsin ma lühiajaliselt Euroopas hääletades ka. Nii kui autost maha pandi, valdas tunne et enam ei võeta mitttte kunagiii peale ja siia me jäämegi. Tegelikult oli seda tunnet iga kord u. 10-15minutit, sest kauem me ei oodanud kunagi. Ja siingi öeldi meile ju, et tegelt on täiesti okei kui töö alles 1-1,5 kuu pärast saate.

Asukoht on ka Manjimupil hea- see on üsna kõige rohkem lõunas, kui üldse olla saab ja kuna siin on asjad tagurpidi (põhjas on soojem kui lõunas) siis loogika järgi kõige jahedam piirkond. Suvel väljas töötamiseks ilmselt üks parimaid paiku Austraalias. Ja noh see jahe muidugi ei tähenda, et vahel 40 kraadi ei võiks olla. Ma ei kujuta ette, mis Karrathas saanud oleks. Seal on neil talvel ka palav... Aa, ma tean küll. Siseruume ja rohkem raha oleks saanud. A mul on suva vist.

Igatahes on meil nüüd viimane Perthi nädalavahetus tulemas. Kui ilm lubab, siis läheme homme King's Parki ja teeme lahkumisistungi. Viimased vabad päevad siiski...
Täitsa naljakas. Kuigi mul on kokku 7-8 aastat töökogemust, siis viimased 2 aastat ei ole ma tööl käinud. Alguses saab harjumisega kindlasti higi ja pisaraid, aga ma täitsa ootan juba.

Esmaspäeval olen kindlasti juba targem ja jutt ei põhine enam nii suures osas oletustel, kui praegu. Ma ei saanud aru, mis teema selle netiga seal olema hakkab (mingeid token'eid tuleb osta? Mis need on?), aga kuidagi mõne uuema uudise siia vast ikka kirjutada saab ükspäev. Ja kuna meil ei ole autot, siis lukustume sinna farmi täitsa ära- isegi telefonilevi jaoks peab kõndima 15min. Söögi ostmiseks sõidutatakse meid u. 2x nädalas linna poodi ja linn on umbes Saku suurune. Algul lubas meid sõidutada too eestlane, Hendrik, kes ka seal farmis töötab ja meie eest kõvasti kostnud on (megatänksid siinkohal!!!), aga tal läks nüüd auto katki kahjuks. Meie õnneks lubas farmitädi meid ise sõidutama hakata.

Mida vähem linna, seda rohkem kannatab säästa. Sest ma tõepoolest tahaks tulevikus Indoneesias või kusagil sealkandis ära käia. Lisaks näen ma nüüd äkki kängurugi, kasvõi bussi aknast.

Saime Hunsi sõbra Mäkssssiga ka kokku eile

Jõulupidu

Kuna meil on siin majas juba peaaegu juured alla kasvanud ja midagi eriti teha pole olnud, siis täna otsustasime minna Eesti jõulupeole, mis toimus konsulaadis. Osavõtutasu oli 10$ ja selle eest saime igasuguseid kartulisalateid ja praekapsast. Isegi ühe seibi verivorstist.
Enamasti olid seal vanema generatsiooni tegelased, 1 tädi oli lausa 98. Oli ka nooremaid, mõni toredam kui teine. Ühte hakkasin pelgama, kuna tema esimesed sõnad saabudes olid stiilis 'mingi kohe näha et eestlased, kõik on vait' blabla. Oli seltsiv tegelane küll, aga selline tõepoolest keskmine eestlane. Nokamütsi ja mesimummuprillidega äss vend. Nad olla isegi majja võtnud elama teised eestlased, kellelt küsivad siis topelttasu ja ise elavad tänu sellele tasuta. Ma ei usu, et minu südametunnistus mul sedasi käituda laseks. Aa no muidugi nahui, tulebki lohku tõmmata kõiki, kes ei ole mina ise! Tubli mees.

Üks teine tüüp oli märgatavalt mõnusam, pakkus isegi et viib meid autoga koju. Tõigi ja lubas hiljem tagasi tulla, niisama verandale hängima :)
Üks tädi rääkis meiega veel, tema oli siia tulnud aastal 1950. Ütles, et tal küll suur farm ei ole, aga vahel 1-2 päeva ehk siiski abilisi vaja. Võttis meie numbrid ja lubas helistada, kui abi vaja.

Ma võib-olla juba mainisin, aga meil on esmaspäeval üks töövestlus. Vajatakse paari Karrathasse, see on kaugel põhjas, troopikas. Töö oleks õnneks siseruumides. Mina saaks baaridaamiks ja Huns bottleshop'i... Mis see siis Eesti keeles on? Pudelipood? Alksipood? Igatahes... midagi seal vabal ajal teha ei oleks ja farmipäevi ka ei saaks, aga siiski MIDAGIGI. Ja praegu oleks midagitki hädasti tarvis. Töövestlus on Perthis kell 15 päeval ja see annab alust oletada, et enne meid on ka veel hunnik soovijaid.

Õunafarmitädi, keda me julmalt pommitasime meilidega ei soovinud alguses üldse vastata eriti. Lõpuks saatsin enda meili pealt kirja stiilis 'me teame küll, et me oleme tõenäoliselt maailma kõige tüütumad eestlased, sest see on juba meie mitmes kiri, aga me oleme ikkkka veeeel saadaval' ning sellest kirjast oli abi niipalju, et meile vastati. Öeldi, et praegu ei võta me kedagi juurde, aga võib juhtuda, et järgmise nädala keskel juba võtame ja paluti kolmapäeval uus kiri saata. Jejejee. See õunakas oleks muidugi muhedam, sest selle eest saaks ka nö farmipäevi 2. aasta viisa jaoks. Samas elu on õpetanud, et kindel ei tasu olla absoluutselt. Kui eestis tööintervjuul sa ikkagi enamvähem aimad, kas läks hästi või halvasti, siis siin koheldakse sind nagu võitjat ja käitutakse nagu just sind koguaeg otsitud ongi! Aga tegelt ei helistata sulle kunagi. Siiski olen seda meelt, et naeratavale inimesele on hulga lihtsam ennast tõestada, kui mängida morni inimese ees klouni ja loota, et äkki talle meeldib ja kunagi naeratab isegi vastu. Siin ei paista olevat ka seda debiilset 'õpitud küsimused, õpitud vastused" süsteemi töövestlusel, mis toimib Eestis. Võimalik samas, et olen lihtsalt loll ja ei tea seda ning tänu sellele ka töötu endiselt :D Igatahes on mulje jäänud, et probleem seisneb siiski auto puudumises mitte õpitud vastuste mitte-esitamises.

Teaadaanne!

Tegin blogi layout'i nüüd väheke ametlikumaks

No tere jälle!

Eelmise posti vastukajast võin järeldada vist, et kõlas jube nukralt ja masendavalt? Tegelikult on meil peale 13 paki kiirnuudlite (mis on siin jube heaaad ja sööme meeleldi) ka veel kartuleid ja vorstikesi ja isegi küpsiseid ja saia jne.
Tavatsesin Hunsi aegajalt Hunswurstiks kutsuda, kuna bratwurst on tõenäoliselt tema lemmiktoode maailmas ja oo imet, siin poes müüdakse HunsaWurste! Söönud veel pole, aga loodame parimat, sest tegelikult on seni igasugused vorstikesed seebi maitsega olnud. Ja ka paljud muud asjad... Samas on siin häid asju ka. Näiteks morss ei ole lahja vesilurr vaid tõeline kummikommimahl ja mangod on küpsed! Ma Eestis arvasin, et mulle ei maitse mangod, aga tegelt polnud ma lihtsalt küpseid saanud. Ja piim, oo, piim! Piim on siin rasvane!

Niiet tsilläks, emme-issi, vähemalt 1 nädala peaks veel üürigi makstud saama! :D

Rotid

Me leidsime ühe tuttava tuttava, kes töötab õunafarmis ja nüüd ootame sealt mingisugust vastust. Juba mitu päeva. Väidetavalt abikäsi seal vajatakse, aga kui farminaine kuulis, et meil ei ole autot, siis muutus ta murelikuks. Tuttava tuttav oleks nõus meid farmist 2x nädalas toidupoodi sõidutama, kui bensuraha klappida ja seda sai mainitud farmitädile ka, aga eks täna ilmselt selgub, kas sellega nõus ollakse. Natuke kurb hakkab juba, sest enam ei ole bussiraha ka, et kesklinnas käia... Selle nädala üüri saime makstud vähemalt. Farmi kohale saaks koos tolle tuttava tuttavaga nädalavahetusel, aga enne oleks vaja teada kas meid sinna soovitakse üldse. Seega pöidlad pihku palun. 

Hunsil oli sünna eile, tegin hunniku kartulisalatit, juustukooki mida väidetavalt tegi Carmela Soprano oma kallile Tony'le ja joonistasin talle pelikani. Saame salatit kaua süüa (võib-olla, sest see on tegelt liiga hea), kuna külalisi polnud kuskilt võtta ja onu ise polnud sellest vist isegi huvitatud peale seda kui tuli sms tema ajutisest töökohast kus öeldi, et ära enam tule üldse. Õnneks meil on 13 pakki pappnuudleid ka.

Uurisime veidike siin autojuhilubade tegemise võimalusest. Põhimõtteliselt oleks vaja vist lihtsalt kedagi, kellel on vähemalt 4 aastat sõidustaaži. Aga aega võtaks see kõik siiski üle 6 kuu, kuna alguses on vaja teha learner's permit (vist) ja siis mingi eksam. Seejärel võid pool aastat juhtida autot, kui staažikas autojuht kõrval istub ning siis teha uue eksami. Peale seda saab ilmselt juba üksi sõita vahtralehetaolise asjaga. Maksumuse osa jäi mulle endiselt arusaamatuks.

Kogumishullusele kalduv majavanake hankis veel ühe diivani

Salat, täitsa õige maitsega