Kuna meil on siin majas juba peaaegu juured alla kasvanud ja midagi eriti teha pole olnud, siis täna otsustasime minna Eesti jõulupeole, mis toimus konsulaadis. Osavõtutasu oli 10$ ja selle eest saime igasuguseid kartulisalateid ja praekapsast. Isegi ühe seibi verivorstist.
Enamasti olid seal vanema generatsiooni tegelased, 1 tädi oli lausa 98. Oli ka nooremaid, mõni toredam kui teine. Ühte hakkasin pelgama, kuna tema esimesed sõnad saabudes olid stiilis 'mingi kohe näha et eestlased, kõik on vait' blabla. Oli seltsiv tegelane küll, aga selline tõepoolest keskmine eestlane. Nokamütsi ja mesimummuprillidega äss vend. Nad olla isegi majja võtnud elama teised eestlased, kellelt küsivad siis topelttasu ja ise elavad tänu sellele tasuta. Ma ei usu, et minu südametunnistus mul sedasi käituda laseks. Aa no muidugi nahui, tulebki lohku tõmmata kõiki, kes ei ole mina ise! Tubli mees.
Üks teine tüüp oli märgatavalt mõnusam, pakkus isegi et viib meid autoga koju. Tõigi ja lubas hiljem tagasi tulla, niisama verandale hängima :)
Üks tädi rääkis meiega veel, tema oli siia tulnud aastal 1950. Ütles, et tal küll suur farm ei ole, aga vahel 1-2 päeva ehk siiski abilisi vaja. Võttis meie numbrid ja lubas helistada, kui abi vaja.
Ma võib-olla juba mainisin, aga meil on esmaspäeval üks töövestlus. Vajatakse paari Karrathasse, see on kaugel põhjas, troopikas. Töö oleks õnneks siseruumides. Mina saaks baaridaamiks ja Huns bottleshop'i... Mis see siis Eesti keeles on? Pudelipood? Alksipood? Igatahes... midagi seal vabal ajal teha ei oleks ja farmipäevi ka ei saaks, aga siiski MIDAGIGI. Ja praegu oleks midagitki hädasti tarvis. Töövestlus on Perthis kell 15 päeval ja see annab alust oletada, et enne meid on ka veel hunnik soovijaid.
Õunafarmitädi, keda me julmalt pommitasime meilidega ei soovinud alguses üldse vastata eriti. Lõpuks saatsin enda meili pealt kirja stiilis 'me teame küll, et me oleme tõenäoliselt maailma kõige tüütumad eestlased, sest see on juba meie mitmes kiri, aga me oleme ikkkka veeeel saadaval' ning sellest kirjast oli abi niipalju, et meile vastati. Öeldi, et praegu ei võta me kedagi juurde, aga võib juhtuda, et järgmise nädala keskel juba võtame ja paluti kolmapäeval uus kiri saata. Jejejee. See õunakas oleks muidugi muhedam, sest selle eest saaks ka nö farmipäevi 2. aasta viisa jaoks. Samas elu on õpetanud, et kindel ei tasu olla absoluutselt. Kui eestis tööintervjuul sa ikkagi enamvähem aimad, kas läks hästi või halvasti, siis siin koheldakse sind nagu võitjat ja käitutakse nagu just sind koguaeg otsitud ongi! Aga tegelt ei helistata sulle kunagi. Siiski olen seda meelt, et naeratavale inimesele on hulga lihtsam ennast tõestada, kui mängida morni inimese ees klouni ja loota, et äkki talle meeldib ja kunagi naeratab isegi vastu. Siin ei paista olevat ka seda debiilset 'õpitud küsimused, õpitud vastused" süsteemi töövestlusel, mis toimib Eestis. Võimalik samas, et olen lihtsalt loll ja ei tea seda ning tänu sellele ka töötu endiselt :D Igatahes on mulje jäänud, et probleem seisneb siiski auto puudumises mitte õpitud vastuste mitte-esitamises.
No comments:
Post a Comment