Oimareisid: aastavahetus

Eestlane hakkaski higistama ja kuidas veel! Raju küte algas põhimõtteliselt jõululaupäeval, aga siis ei saanud hästi aru veel kuna meil oli vaba päev ja toas konditsioneer. Jõulunädalal olid kõik tööpäevad tänu kuumale lühendatud, sest farmitädi Bec ütles, et ei viitsi vaadata kuidas inimesed puude vahele ära minestavad, temperatuur oli varjus 40. Alustasime päevi varem ja lõpetasime varem ja tänu sellele on palka oodata ka vähem. Mõnus on redeliotsas turnida, kui see on plekist ja muutub tulikuumaks, kärbsed kleepuvad näkku kinni ja käivad igas marrastuses munel.

Laupäeval läksime otse peale tööd teiste eestlastega aastavahetuse reisile, kolmeks päevaks randadesse ööbima ja suplema! Tegelikult on igalpool kämpimine kas tasuline või keelatud a me panime rebelit ja lükkasime rannas telgid püsti siis, kui oli pime ja rahvas lahkunud. Õnneks joppas ja rannavahtidele, või kuidas ma neid nimetama peaks, vahele ei jäänud. Seltskond oli muhe, meid oli algul 9 aga 2 lahkusid teisel päeval Perthi peole. Lühidaks ülevaateks ütlen, et Priit näiteks on selline blond ja jutukas poiss, nende autojuht seevastu räägib vist ainult siis kui väga vaja, Ingmar on lihtne ja loogiline, Kristel on asjalik ja tema peika on tore Hendrik, kes viitsib peaaegu iga asja kallal kobiseda, mida ta autoaknast näeb :D

Igatahes, essal päeval läksime Dunsborough'se ja sealt korraks Mauri soovitusel Injidup'i randa. Seal olid maailma kõige suuremad lained, mis ma üldse kunagi näinud olen. Aga rahvast oli seal ka palju ja kuna randa pidi minema parklast mööda treppi, siis ei viitsinud keegi asju alla tassida väga. Lahkusime Eagle Bay randa ja ööbisime hoopis seal. Seal olla Hendriku ja Priidu vahelt ka rai läbi ujunud, ise ma seal vees ei käinud. Selleks õhtuks ei olnud veel keegi kuumast läbi imbunud ja kõik panid üsna aktiivselt jooki, kuni ööpoole liiv suus ärkasid. Olgu siinkohal mainitud, et kella 22 ajal vist magasid juba kõik, kuna meie režiim ongi selline, et 22 voodi ja 6 üles. Sellist ööelu nagu Eestis, ei kannata siin elada. Ma ei mäletagi enam, millal ma enne aastavahetust nägin kellaaega, mis oli üle kesköö.

Teisel päeval tõmbasime varakult jeed sealt umbes 7 ajal ja Dunsborough'sse randa jälle. Vedelesime vees mitu tundi järjest, sest veest väljas ei kannatanud lihtsalt olla ÜLDSE! Tõsiselt, ma olin viimati nii kaua vees ilmselt lapsena. Sel päeval midagi erilist ei juhtunudki, sest jah, me olime lihtsalt koguaeg vees ja ei teinud midagi. Õhtul läksime järgmisesse randa. Ööbisime seal ja ärkasime jälle vara, läksime Busseltoni, mis on ka eritiiiii ilusa rannajoonega linnake. Seal nägin ühes restos tuttavaid lokke ja tuligi välja, et leidsime kogemata Mauri ja Kadi üles! Ütlesime tere ja läksime higistasime rannas edasi.

Tutvusime seal mingi naljaka tädi Silvi(a)ga. 55 aastane Austraalia naine, kellest õhkus rokenrolli rohkem kui mõnest noorest. Hakkasime üsna hästi läbi saama ja kuna me ei olnud endale veel uut telgiranda valinud, siis pakkus tädi Silvi, et võime oma telgid tema hoovi püsti panna (ajee, ta elas rannast kohe üle tee). Nii me ka tegime. Seejärel hakkasime kõik koos aastavahetust ootama. Ootamine oli piinarikas, Kristel ja Hendrik ei viitsinudki ära oodata ja läksid magama vist juba enne kümmet. Hendrik oli päris väsinud ilmselt päiksest, sest tema põles meist kõigist kõige rohkem ära. Mina põlesin üsna tagasihoidlikult, ainult sangad punetasid mis pluusi alt välja jäid. Ja olgu mainitud, et me kõik kasutasime 30+ päikekreemi. Tädi Silvil muideks on nahavähk ja tema teadis veel eriti hästi hoiatada, miks ei tasu siin riigis päevitada ja miks eurooplased on lollid, kui nad hoiatusi tõsiselt ei võta.

Aastavahetus oli ilmselt mu elu vaikseim. Istusime Hunsi, Priidu, Ingmari ja Silviga teki peal tädi Silvi maja lähedal ja jõime kõige odavamat vahuveini, mis me poest kätte saime. Saluuti siin ei lastud, ei pidanudki siin vist popp teema olema. Vahuvein mõjus kõige rängemini tädi Silvile. Mina ise olin juba telgis, aga kui Huns teda kellegagi majja magama hakkas viima, olla ta mütaki vasta maad käinud ja hiljem õue tagasi koperdanud ja lihtsalt istuma jäänud sinna. Nagu arvata võis, siis ei olnud see midagi erakordset, sest tegelt tädi Silvi mainis juba varem, kuidas tõenäoliselt teda koju tuleb tassida. Mingil hetkel oli tore üllatus see, et olgugi magusana tundunud telgikoha asemel saime tegelikult väga vastiku ja märja telgikoha, sest keegi ei tulnud selle peale, et öösel vihmutid sajatuhandega tööle hakkavad. Telk oleks muidu vett pidanud küll, kui me umbsuse vältimiseks poleks katteosa uksi lahti jätnud ja tänu sellele lombis ärkasime. Huns sai kerge šoki vist ka läbi une, sest arvas et rahetorm hakkas. Siiski piisavalt unised olime, et ei viitsind vabatahtlikult telgist vihmuti kätte ronida ning katteosa lukk kinni sättida (need olid veel omakorda kuidagi seotud seinta külge, ise sidusin :D) ja otsustasime pigem ärgata läbiligunenuna. Tänu sellele kõigele ärkasime vist juba kell 6 ja pakkisime oma vettind asjad autosse. Tegime rannas avalikul grillil kiired burksid ja sõitsime koju tagasi. Olenemata sellest vapustavalt sinisest veest ja ilusatest randadest oli ikka üsna mõõdukas kopp ees lõpuks sellest higistamisest ja metslase elust.

Ja oi kui jumalik oli üle kolme päeva +40 kraadis praadimist me suletekk, oma voodi ja konditsioneeriga tuba, see kõik oli nii mõnus, et koju saabudes kestis meie lõunauinak viisakad 6 tundi. Aga muidu kordaks seda trippi iga kell.